Riik peaks omanikku hoidma

ROBERT VILL,      12. jaanuar 2005


Rahandusministeeriumi väljatöötatud maamaksuseaduse eelnõu näeb ette, et maamaksu minimaalmäär tõuseb 0,1%-lt 1,0%-le. Suurem võimalik määr jääks endiselt 2,5%-le. Valminud eelnõu peaks hakkama kehtima 2006. aastal. Kõige suurema hinnatõusu toob see aga nendele Tallinna maaomanikele, kes maksavad praegu 0,6% määra. Tänavu laekus Tallinna eelarvesse maamaksust 120 mln.krooni. Uus maamaksumäär tooks ligi 80 mln.krooni lisatulu.
Eelmise Tallinna Keskerakondliku linnavalitsuse koalitsioonileppes oli kirjas, et elamumaamaks ei tõuse. Uuel Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu linnavalitsusel pole seevastu lepingus maamaksu kohta mingit punkti, nii et nüüd võib kõik juhtuda.
Kui lähtuda sellest, et idée tõsta maamaksumäära,, tuleb vabariigi valitsuse ministrilt ja valitsus koosneb samadest poliitilistest jõududest, kes tulid hiljuti võimule Tallinnas, siis peaks mõtlevale kodanikule olema selge, kes on kes.
Põhiprintsiibid mis maamaksu puhul maksumaksjaid ei rahulda, on riigi poolt tsoonikaartidel fikseeritud turuhinna küsitavus ning maamaksu kujundamise liigne allumine spekulantide, rahapesijate ja oluliselt kõrgema ostujõuga välismaalaste rahakotile. Kõrgest ärimaa maksumusest tingituna on Tallinna kesklinnast väljaviidud paljud tehased. Seda saab vaid tervitada. Kuid kui sama põhimõttet hakkab riik rakendama elamumaa omanikest põliselanike suhtes, siis on see põhiseadusega vastuolus.

Miks peab paikne tavakodanik spekulantide ja rahapesijate tõttu kannatama või koguni oma kodu sunniviisiliselt-vabatahtlikult maha müüma?
Rahandusministri kava tõsta maamaksumäära 1,0%-le kitsendab omavalitsuste õigusi ja seega väheneb demokraatia.

Kuidas teha nii, et nii ei juhtuks? Me ei pea olema üks kord ja igavesti kehtestatud instruktsioonide ehk seaduste järgijad. Me ei tohi ennast teiste valmistatud raamidesse suruda. Kui meil on kasvõi pisut loomingulist lähenemist ja innovaatilisust, siis tuleks proovida teha omamoodi. Ja alustada võiks omandivaldkonnast.
Esimeses etapis peaks riik kaotama elamumaamaksu, mis puudutab rohkem või vähem meid kõiki.
Teises etapis tuleks üldse loobuda 19. sajandisse jäävast igandist – omandimaksust.Omaniku maksustamine täidab meil praegu karistamise funktssiooni (otstarvet), mis on taas põhiseadusevastane tegevus.
Omanik maksab pidevalt oma vara hooldamise, remonditegemise ja muul moel ühiskonnale ehk riigile. Aeg on üle minna võõrandamise maksule, mis lükkab osa omavalitsuste sissetulekust tulevikku, kuid soodustab paiksust ja oleks seega põliselanike suhtes õiglasem. Omandi vahetumist pereringis ei tohi maksustada. Vanaisal või vanaemal peab olema õigus vormistada kinkelepinguga oma elutöö (kinnistu) laste nimele.
Müügitehingute maksustamine võimaldab riigil ja omavalitsustel säästa neid, kes läbi raskuste, sageli kõhu kõrvalt on endile äkki prestiizheks muutunud elamupiirkonnas kodu rajanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)