Kes peaks valvama valvekoera?

Kui süveneda sellesse, siis tõepoolest: kes peaksid hea seisma meie ajakirjanduse erapooletuse, objektiivsuse, asjalikkuse, faktipõhisuse ja kvaliteedi üle? Kas peaksid seda tegema poliitikud, lugejad, avalik arvamus või ajakirjanduskriitikud? Ja kuidas nad saaksid seda teha? Naiivne on arvata, et seda oleks võimalik teha „avalik-õigusliku" ajakirjanduse või meedia kaudu.

Pärast presidendi sõnavõttu meediakonverentsil oli näha, kuidas ajakirjandus tõmbus ringkaitsesse või püüdis seda teemat üldse maha vaikida. Karta on, et järgmise aasta kõige pressivaenulikuma poliitiku tiitli võib pälvida Toomas Hendrik Ilves.

Rahvale on püütud kinnitada, et ERR tähendab „Eesti rahvuslikku ringhäälingut". Minu jaoks tähistab see tähekombinatsioon hoopis mõistet „Eesti reformierakondlik ringhääling". Miks nii väidan? Sellepärast, et meedias on kõigil võtmepositsioonidel reformierakondliku taustaga tegelased: Allikmaa ERR-i juhina, Kadastik Postimehe peatoimetajana, Luik Eesti Ekspressi omanikuna, Rannamäe ja Kaldre („Rahva teenrid"), Samost ja Muuli („Olukorrast riigis"), Oja ja Juur („Ärapanija") jne.

Eraldi tahaks ära märkida Tarmo Leinatamme juhitavat „Erisaadet". Ekraanile tulles oli see uudne ja huvitav, kaasahaarav ja kallutamatu saade, milles huvitavaid leide, vaimukust, värskust ja sära. Pärast seda, kui saatejuhiks toodi endine reformlane Leinatamm, kadusid saatest intelligentsus, värskus, uudsus ja leidlikkus, mis asendusid labaduse, ühekülgsuse ja igavusega. Saate peategelastest Anatoli Tafitšukist ja Contrast on saanud Leinatamme hüpiknukud ning peateemaks kujunenud Keskerakonnale ärapanemine, millest Leinatamm suurt naudingut tunneb, sest kogu aeg on tal näol muhe naeratus nagu oleks millegi suurepärasega hakkama saanud. Viimases „Erisaates" püüdis ta kõigi vahenditega halvustada Tallinna linnavalitsuse rolli kultuuripealinna programmi elluviimisel. See ei läinud rahvale peale.

ÜLO  STRANDBERG, Kohila, Raplamaa

Jaga |