Sõnum Brüsselile: nõukogude korda pole olnudki!

Yana Toomile pole ju ette heita pikka sovetikarjääri nagu näiteks Andrus Ansipile, kes oli enne murrangut ustav aparatšik, hoidis eemale Rahvarindest ja ilmus välja alles siis, kui mingit ohtu enam kusagilt ei ähvardanud.

Kuidas on ikkagi võimalikud ühtselt pahased ja ebaviisakad väljaütlemised eurosaadikutelt, kes teoreetiliselt peaksid olema „maailmavaateliselt“ täiesti erinevad? Parteid on ju nii erinevad? Aga Lauristini, Ansipit ja Kelamit seob nõukogulik minevik, mis nende suhtumise võrdsustab – koos pahandatakse Yana Toomi valimisedu üle, kuigi temal pole seljataga mingit pikka sovetikarjääri nagu Ansipil ja Lauristinil. Tõsiasi, mis peaks rõõmustama üht sellist kommunismi vastu võitlejat nagu seda on Kelam.

Jah, kui Kelam oleks tõeline teisitimõtleja, kes siiralt on oma Brüsseli-palga pühendanud kommunismi kuritegude paljastamisele, siis hindaks ta hoopis Yana Toomi edu ega võitleks võimeka ja julge naispoliitikuga vaid seepärast, et viie lapse ema huvitab tema järglaste emakeelne õppimisvõimalus ja meie riigi sotsiaalne süsteem, mis teeb muret juba kogu Euroopale, ainult mitte meie parempoolsetele tipp-poliitikutele.

Jah, ka Keskerakonnas

on palju endisi kommuniste, aga nad pole end naeruvääristanud, paljastades suuresõnaliselt kommunismi ja solvates seejuures koos ekskommaritega suhteliselt noort poliitikut, kelle minevik tegelikult laitmatu – ei ühtki äri- ega korruptsiooniskandaali. On jabur korrutada Toomi üht fraasi eesti keele ja rahva hääbumise kohta, kui sama juttu leierdab meie meedia pidevalt, hämmastudes ikka uuesti ja uuesti selle üle, miks lapsi sünnib Eestis üha vähem ja miks noored emad kaovad välismaale.

Ma saan loomulikult aru tippkommunistide Lauristini ja Ansipi paanikast, sest nad on suutnud iseennast, kapot ja peaaegu kogu uut põlvkonda pärast murrangut edukalt veenda, et mitte nemad polnud NSV Liidus nõukogude võim, vaid selleks oli justkui vähemusrahvas ehk siis ka Yana Toom. Ja neil on praegu kabuhirm, et Brüsselis saab kogu Euroopa lõpuks ometi teada tõe neist meie ekskommaritest, kes oma sovetisüüd ei mäleta, kuigi just nende tegevus on olnud pinnaseks murrangujärgsele uuele ebaõiglusele ja praegusele sotsiaalsele madalseisule, rääkigu arvud mida tahes. See valus tõde pole enam Tunne Kelami kõmisev tõde, mis kedagi ammu ei huvita, ei meil ega Brüsselis. Ega huvita ilmselt Kelamit ennastki, kui ta tegelikult Ansipi ja Lauristiniga ühe mütsi all on. Isamaaline hüüdlause kommunismi olemuse paljastamisest on lõpuks muudetud täielikuks farsiks.

Naeruväärsed on ka väited,

et Keskerakond lõhestuvat tänu Yana Toomi valimisedule. Kas sotsiaaldemokraadid lagunesid pärast seda, kui Jevgeni Ossinovski sai ministriks? Keskerakonnal pole mingit põhjust Lauristini ja Ansipi kombel paanitseda, et nende saadik Brüsselisse läheb, sest Yana Toom on piisavalt iseseisev ja võimekas naispoliitik, kellel on oma missioon ja seda mitte ainult sotsiaalprobleemide vallas. Tal on ka missioon rääkida tõtt – meist ja meie asjast. Nii oma isiklikust elust, Eesti Vabariigi rahvusvähemuse osast kui ka tsentristide tegelikust siduvast rollist meie poliitikas.

Ma ei ole alati päri Indrek Tarandiga, aga selles küll, et eurovolinikuks võiks esitada teisigi kandidaate lisaks Ansipile, ja pooldan Tarandi üleskutset, et kandidaate võiks üles seada iga partei. Mis sellest, et Ansip kogus suurima häältesaagi. Mitu poliitikut on väitnud, et Europarlamendi presidendi valimisel pole määrav ainult tema partei suurus ega ka mitte häältearv. Miks on siis kõik meie parteid, poliitikud ja eriti ajakirjandus nii leplikud, et just Ansipist saab eurovolinik?

Ja kui tõesti teisi kandidaate üles ei seata, siis suudab ehk Indrek Tarand ise Brüsselis selgeks teha, miks ekskommar, kes tegutses sovetikarjeristina ka murranguajal ja on seotud kommunismiohvrit Jüri Kukke hukutanud protokollide allkirjastamisega, ei sobi Eesti Vabariigi eurovolinikuks. Niisugune eurovolinik oleks kui ülemlaul nõukogulikule karjerismile – see oleks Eesti vabadusvõitlusele ja dissidentlusele näkku sülitamine. Kui Indrek Tarand suudaks Ansipi määramist takistada, siis – müts maha niisuguse poliitiku ees.

Jah, kas võib muutuda meie sovetiminevikku suhtumises veel küünilisemaks ja ükskõiksemaks? Ilmselt võib, näiteks andes just Ansipile Jüri Kuke nimelise aumedali eestlaste väljarände eduka suurendamise eest.

REET KUDU, kirjanik

[fotoallkirjad]      SEENEVIHM PÄRNUS: Tibutamine suvepealinnas surus Yana Toomi ja tema ema Margarita Tšernogorova vihmavarjude alla.

Head teed, Yana! KOLLEEGIDE TUNNUSTUS: Riigikogu keskerakondlased õnnitlesid Yanat supertulemuse puhul ja soovisid head reisi Brüsseli poole.

Jaga |