Läänes töötingimused sama nirud kui Eestis

Lugeja Saksamaalt,      08. jaanuar 2003


27. novembril ja 4. detsembril avaldas Kesknädal artiklid Tallinna trammide teemal. Sõitjate ohutus pole tagatud, sest trammijuhtide töö on raskendatud ja nende olmemured suured. Pealinna liikluskultuur on olematu. Ja trammijuhtide palk liiga pisike, et seda kõike kannatlikult taluda.
Kesknädala veebilehel võttis sõna ajalehe ammune lugeja Saksamaalt, kes kirjutab: eestlased eksivad, arvates et Läänes on kõik parem.

Lugupeetav Virve Siirak, Teie kirjutis trammiliikluse kohta Tallinnas tugineb kindlasti õigetele faktidele ja annab objektiivse pildi viletsast olukorrast. Aga Teie kirjutises (seda, muide, tuleb iga päev ette ka teistel eesti autoritel) on üks asi idealiseeritud. Lõigu "kutsutakse tööle vabal päeval ning seda ei kompenseerita... Kogu aeg kõlavat: kui ei meeldi, minge ära, olete siia isegi liiga kauaks jäänud jm negatiivsed kommentaarid. Korralikke töötajaid lausa aetakse töölt ära juhtkonna halva suhtumise tõttu... et kutsuda trammijuhte vabadel päevadel tööle, kuna kedagi pole liinile panna" lõpetate lausega: "Sisuliselt on see psüühiline vägivald töötajate kallal, mis on Euroopa Liidus ja kõikides arenenud riikides taunitav."
Jah, see on taunitav, aga kahjuks ka meil sama igapäevane nähtus kui Eestis, ja veel hullemgi. Teie ettekujutused ELi jt "arenenud riikide" tööelust on vist reklaami najal moodustunud. Usute, et nii ongi nagu nendes klantsbroshüürides kirjas.
Näen siin Saksamaal seda tööelu iga päev. Samad asjad on siingi aktuaalsed. Siinsed töötajad ei suuda aga ette kujutada, et keegi keelduks ületunde tegemast või näiteks päevapikkusest sõidust Münchenisse firma asjus (päevaraha on ju meil firmas ainult 6 eurot, selle eest saab Münchenis ühe saia kahe vorstiga!). Ei küsi keegi, kas tööpäev läheb üle 12 tunni (kuus tundi istud autos edasi-tagasi sõidul ja jõuad koju kell kümme õhtul, hommikul kell kuus sõidad välja!).
Ametiühingust pole ka vaja rääkida. Meil pole näiteks tööl ühtegi ametiühingu liiget (võib olla keegi on salaja, sest see on isiklik asi, mille kohta ei tohi küsimusi esitada). Kuna meie firma ei kuulu tariifilepingusse kuuluvate ettevõtete hulka (st palka võib maksta, kuidas pähe tuleb!!), siis ei saa ka ametiühing aidata. Pealegi pole Saksamaal töötunni alampalga nõuet!!! Kuna tänaval on tuhanded töötud, siis pole tööandjatel selle järele mingit vajadust.
Ainult Eestis, kus vist ikkagi on võimalik leida mingit tööd, sest kuidas muidu saaks olla selline olukord, et "Uusi inimesi aga sellistesse tingimustesse ning juhtkonna negatiivse suhtumisega ettevõttesse tööle ei tule. Isegi väljakuulutatud uute trammijuhtide väljaõppekursus olevat tühjaks jäänud".
Siin Saksamaal oleks kohe kümme tahtjat nii töökohale kui trammijuhtide kursusele.
Pole vaja hakata muidugi mulle vastama, et Saksamaal on trammijuhtide palk ülisuur! Kui võrrelda tavalise töölise palgaga, siis palk on küllaltki madal. Aga palga suurust töökoha leidmisel pole praktiliselt võimalik arvestada, kui ainult leiaks töö!
Pole siin ka mingeid häid olme- ja heaolutingimusi, mis on ette nähtud kehtiva töötervishoiu- ja tööohutusseadusega. Sellistest nõudmistest, nagu kirjutab Siirak: "näiteks puuduvad korralikud söögi- ja pesemisvõimalused" ei oska siin keegi unistadagi. Söök on igaühe enda asi! Väikses firmas, kus töötan (tehnoloogiakülas asuv juurutuskeskus), saame süüa osta ainult kas 200 m kauguselt poest või putkast. Ostetakse musta leiba, mingit juustu ja paar puuvilja. Nii einetab suurem osa (või söövad kodust kaasatoodud võileiba), kõik meie insenerid ja ka firma omanikud!!! Nii on igal pool Saksamaa väikestes ettevõtetes. Oma leiba närime kas "konverentsiruumis" (20 ruutmeetrit suur) või töölaua taga. Kohvi ja teed keedame kamorkas, mis kannab "köögi" nimetust.
Nõuda firmalt mingit sööklat või muid soodustusi oleks ennekuulmatu, sest me ei saa ennast mingite musterettevõtete tasemele panna. Just nendest räägitakse klantsajakirjades. Aga sellisest asjast ei tuntagi puudust, õhtul kodus kella 7-8 ajal süüakse kõht täis. Nii on elu "arenenud" Läänes. Ainult oma ametikaaslaste ühine rinne trammitöölistel laseks parandada töö- ja söögitingimusi. Muid teid pole, viitamine mingile abstraktsele "Läänele" ei anna midagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)