Mida on Eestil õpetada Valgevenele?

DIMITRI KLENSKI,      29. märts 2006


Valgevene presidendivalimistele järgnenud päeval teatas ETV hommikutelevisiooni saatejuht, et valimised Euroopa viimases diktaatorlikus riigis «võitis pätt Lukašenka».

See oli öeldud avalik-õiguslikus, sisuliselt riiklikus telekanalis. Eks räägi see meie ajakirjanduskultuurist, kuid ka sellest, et niisugust matslikkust ajendab ametliku Eesti suhtumine Valgevenes toimuvasse.

Mind kui Eesti kodanikku vihastab meie välisministeeriumi avaldus, milles on ära toodud näpust välja imetud mure seoses demokraatia olukorraga Valgevenes. Nördinud olen ka riigikogulaste suhtumisest oma kolleegi Vladimir Velmani positsioonisse «Valgevene küsimuses». Mulle on arusaamatu, miks vaikivad ka Velmani fraktsioonikaaslased. Kui ei ole solidaarsust, siis, järelikult, mõeldakse sama reaktsiooniliselt, nagu seda on demonstreerinud Marko Mihkelson ja igatsorti parempoolsed, kes alandlikult teenivad Lääne ja eriti USA globaalhuve.
Samas pean ekslikuks Velmani katset leida kompromiss nendega, kelle jaoks vale ja laim, omakasu ja provokatsioonid on loomulikud. Nagu näitas Velmani tagasiastumine Riigikogu "Valgevene demokraatia komisjoni" esimehe kohalt, on niisugused kompromissid algusest peale perspektiivitud.
Kuid toetades Velmanit, tahan anda mõista, et Velman pole üksi – tema arusaamasid ja seisukohti jagavad paljud, kes veel on kaine mõistuse juures ega ole zombistunud Lääne ees alandlikult kummarduva riigi ajupesumasinas, mis üha rohkem meenutab nõukogudeaegset propagandat. Pole vaja sotsiaaluuringuid, et väita: enamus ei jaga Eesti slaavivastast välispoliitikat.

Kelle nimel kõneleb Atonen?

Imestama paneb reformierakondlane Meelis Atonen, kui ta väidab, et Velman ei tohi esindada meid väljaspool Eestit, sest meil on hoopis teine ettekujutus Valgevene demokraatiast. Kuid kes on need «meie», kes demokraatiat ainuõigesti mõistavad? Loomulikult pole see rahvas, vaid see on välisjõud, mille ees meie poliitiline eliit pugeda armastab.
Paljud kohalikud venelased ja ka eestlased küsivad: miks meie riigi juhid nii valulikult reageerivad Valgevene suhtes, miks neid ei häiri demokraatia olukord Laoses või Togos?
Või siis: millega ohustab Eestit või Euroliitu see «neetud Valgevene»? Kui ta segab Läänel eksportida «oranzhi demokraatiat» (sisuliselt oma mõjusfääri laiendada), siis tekib loogiline küsimus: miks sekkume Valgevene ja tema rahva siseasjadesse, kui samas tänini mõistame hukka Kominterni revolutsioonieksporti enne Teist maailmasõda? Miks viitame Molotovi-Ribbentropi salaprotokollidele, mis hukutasid Baltimaad?
Paralleelid on asjakohased ka "tantsus" Valgevene ümber. Tänapäeval saab saavutada samu eesmärke tavasõjata – palju efektiivsem on infosõda. Seda näitas ka Läänest inspireeritud «revolutsioon» Jugoslaavias, kus oskuslikult kasutati ära paljurahvuselisust ja rahvaste loomulikku soovi saavutada iseseisvus.
Meie võimude mure demokraatia pärast Valgevenes alandab Eesti kodanikku, sest teda peetakse ju kaaslaseks ristisõjas Valgevene vastu. Kuid see räägib ka sellest, et Eesti pole iseseisev riik. Seepärast pean normaalseks, kui rahvas nõuaks, et Eesti riik lõpetaks sekkumise Valgevene siseasjadesse.

Eesti demokraatia "õied"

Samas aga mõtlen Iraagile – kõik küsitlused näitavad, et enamik eestimaalasi on vastu meie sõdurite viibimisele selles riigis.
Lõpetagem ka demagoogia, kui räägime demokraatiast Eestis, kus veerand elanikke ei saa siiani osaleda parlamendivalimistel.
Siin on Euroopat hirmutav arv mittekodanikke – hallipassiomanikke, mis räägib poliitilisest diskrimineerimisest. Me ignoreerime ju isegi Euroliidu direktiive, mille kohaselt oleks pidanud juba selle aasta alguseks olema vastu võetud seadused, mis annavad alalise elamisloa omanikule praktiliselt Euroopa kodaniku õigused.
Ka venekeelsete koolide üleviimine eestikeelsele õppele on sisuliselt noorte mitte-eestlaste assimilleerimine. Kas poleks lihtsam sisse viia korralik eesti keele õpetamine alates esimesest klassist, millega oleme hiljaks jäänud juba 15 aastat?
Siia kuulub ka eestlaste ja mitte-eestlaste vahel süvenev sotsiaal-majanduslik lõhe, seda ka viimaste aastate majanduskasvu juures.
Ühes selle sajandi ÜRO Komisjoni dokumendis on mitte-eestlaste kohta, kes muide on ammu valmis elama Eestis euroopalikult, öeldud diplomaatiliselt: nad on tõrjutud ühiskondlik-poliitilistele ääremaadele.
See, et need elanikud vaikivad, ei tähenda, et nad on kõigega rahul. Vaikus on ju näilik, kui eirame euroopalikku tööseadusandlust, sotsiaalsust, sest vaikus on ka hirmu tunnus – mõtlen siin hirmu kaotada töökoht, ühiskonnas saavutatud positsioon jne.

Sõna saavad meie ühiskonnas praktiliselt ainult need, kes piirduvad kiitmisega või kosmeetilise kriitikaga.
Sisuliselt elame totaalses silmakirjalikkuses – deklareeritakse vabadusi ja demokraatiat, kuid samas tahetakse rajada politseiriiki. Venevastasusest ma siin ei räägigi.
Ja nüüd ma küsin veelkord: milles on siin süüdi Valgevene?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)