Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges. Raamatuarvustus

Kindlasti olete oma elus kohanud inimesi, kes vesteldes ei vaata vestluskaaslasele otsa, või siis indiviide, kes püüavad olla enda arust väga kavalad, aga nende kavalused ei lähe läbi, rääkimata juba nendest õnnetukestest, kes püüavad kõigest väest midagi teha, aga keegi suurem võtab neilt leiva eest. Ja üllatus – need tegelased on olemas Mihhail Stalnuhhini uues lasteraamatus „Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges“.

Valimiste möllus ei olnud kellelgi aega raamatutega tegelda, sest igaüks püüdis end upitada püünele, millega suutis – kas siis hüppas ühe jala peal, tantsis või oli suurepärane ilukõneleja. Noid ilukõnelejaid jätkus igale nurgale ja igaüks rääkis ilusat juttu, kuidas pärast nende valimist muutub vesi vedelamaks ja elekter särtsakamaks.

Lapsed oleks selliste ilukõnede ajal kindlasti magama jäänud, aga mina katsetasin oma laste peal unejuttudena pigem onu Mihhaili uut raamatut. Paar lugu enne magamajäämist, ja lapsed võisid juba kaasa mõelda, mida mõni raamatus esinev loom tegi õigesti või mida valesti. Näiteks võib leida vihjeid tänapäeval väga levinud koolivägivallale, kus karupoeg käsib mägrapojal loendada tarus olevaid mesilasi.

Häid humoorikaid seiku leidub uues raamatus nagu Mihhail Stalnuhhini eelmisteski raamatutes. Muuseas, kaasamõtlemist jätkub ka täiskasvanutele: „Koer tegi näo, nagu ta ei kuuleks. Parim võimalus pääseda ebameeldivatest asjadest on see, kui jätad need tähele panemata. Seda oli ta õppinud kassipojalt endalt.“

 Kui onu Mihhail seda ise kasutab, siis, nagu näitab praktika, mitte pääsemise pärast, vaid lihtsalt närvide hoidmise huvides ei tasugi kõigele negatiivsele tähelepanu pöörata.

Positiivsust leiab sellest raamatust palju. Kindlasti oleks see teos hea kink nii lapsele kui ka täiskasvanule, kes lapsele lugu ette loeb.

ANDRUS  TAMM

Jaga |