“Postimehe” gigantseks juubeliks

JAAN NIIN,      13. juuni 2007


Nagu ajalugu näitab, tuli Pärnus meie praeguse ajaarvamise järgi 17. juunil 1857 ilmale ajalehe "Perno Postimees ehk Näddalileht" esimene number.

J. V. Jannsen oli varem juba kaks korda, 1845. ja 1850. aastal, leheluba taotlenud, kuid keiser Nikolai I selliseid asju ei sallinud. Võimalus saabus alles koos keiser Aleksander II reformide ja meelemuutustega. Uus palvekiri rahuldati ruttu ja vana kalendri järgi 5. juunil 1857 võis uus ajaleht minna lugejaid tervitama. Luba anti Pärnu trükkali ja kirjastaja F. W. Bormi nimele, kellest sai väljaandja ja omanik, ning Jannsenist tuli palgaline vastutav toimetaja.

Kindlasti aitas leheloa saamisele kaasa siinolev "hingeline" luuletus. (Sellest võiks saada isegi meie uus hümn, kui näiteks Ansip end juhuslikult keisriks kuulutaks.)

Kallim laul
(J. W. Jannsen)

Mu kõige kallim lauluhääl
On minu keisrile,
Kes isamaa aujärje peal
Teeb õigust kõigile.
Sest alati ma rõõmsaks saan,
Kui tema nime nimetan:
Mu keiser elagu!

Kui oma isa, armastan
Ma teda alati;
Nii palju, kui ma jõuan, teen
Ta käsku surmani.
Ta alam ma, mu keiser ta,
Nii oli see, nii jääb see ka:
Mu keiser elagu!

Kuid 1885. aasta "Perno Postimehe ehk Näddalilehe" viimases, 52. numbris ilmus sõnum, et selle lehe on Bormi pärijate käest ostnud dr. K. A. Hermann, kes ühtlasi teatas, et hakkab seda "Postimehe" nime all Tartus välja andma. Esialgu kandis leht topeltnime: suurt päistiitlit "Postimees" ning selle all sulgudes ja väiksema kirjaga lisateavet "(Endine Pärnu Postimees)".

Sellega sai "Perno Postimehest" Tartu "Postimees". Tänaseks on see "Postimees"endale Tallinnasse tugeva pesa pununud.
Ilus on meenutada selle suursündmuse juures meie Postipapale toeks olnud Friedrich Wilhelm Bormi (eestikeelsete trükiste tiitellehel ka: Porm), kes sündis Königsbergis 12. XII 1812 ja suri Pärnus 10. VI 1881. Ta oli ostnud 1840. aastal Pärnus Marquardti trükikoja ning temast sai ka ajalehtede "Pernausches Wochenblatt" ja "Perno Postimees ehk Näddalileht" väljaandja.

Kas papa Jannseni koostöö Staliniga?

Lisaks mõni sõna ka praeguse "Postimehe" Pärnus ilmuvast nimekaimust "Pärnu Postimees", mis tähistab oma kodulinnas 150 aastat tagasi toimunud ajakirjanduslikku suursündmust.

Meenub, kuidas 13. juulil 1991 tähistati Pärnus "Pärnu Postimehe" 10 000. numbri ilmumist. Siis kirjutati, et selle juubelini jõudmise jooksul on ajaleht kandnud nelja erinevat nime: (1) "Pärnu Rahva Hääl", mis pandi 6. juulil 1940 ilmuma punavõimude poolt suletud eestiaegsete lehtede asemel, (2) kuid alates 15. oktoobrist 1940 sai uue nime "Töörahva Hääl", (3) millest "tekitati" omakorda 1952. aastal "Pärnu Kommunist" ja (4) mis lõpuks Rahvarinde abiga "ristiti" 24. juunist 1988 "Pärnu Postimeheks".

Juubeliarv 10 000 saadi kokku kolme viimase lehe pealt, sest "Kreml" polnud "Pärnu Rahva Hääle" 85 numbrit "proletaarlaste" hulka lubanud. Kuid põnev on ka asjaolu, et järjekorras esimene, aga siiski nr 120 (8236) all ilmale tulnud "Pärnu Postimees" kannab oma päismikus teavet: 1) "Asutanud J. W. Jannsen 1857" ja 2) "Ilmub 15. oktoobrist 1940".

See aga nagu viitaks Jannseni koostööle Staliniga!? Aga kui sellist "koostööd" pole olnud, siis tähendab see omakorda "Pärnu Postimehe" poolt oma päritolu kohta valeinfo esitamist.

Seejuures aga parandati üks "iluviga": kui viimase "Pärnu Kommunisti" nr 119 (8235) toimetaja 23. juunil 1988 oli Ernst Helemäe, siis järgmise päeva "Pärnu Postimeest" toimetas juba Ernst Adolf Helemäe.

Kalendrireform pole praeguse "Postimeheni" jõudnud

Nüüd on saabunud juba "Postimehe" (edaspidi ka PM) 151. (CLI) ilmumisaasta. Aga vahepeal on selle lehe toimetuses unustatud kalendrireform, mille tagajärjel oli meil 1918. aasta veebruaris ainult 15 päeva. Selleks harjutasid 20. sajandi I veerandi jooksul kõik tähtsamad ajalehed, eesotsas "Postimehega", oma lugejaid päevast-päeva uut kalendrit kasutama, trükkides lehes kõrvuti kaks kuupäeva – üks uue ja teine vana kalendri järgi (mittekehtiv pandi sulgudesse).

Seetõttu oli lausa üllatus, kui k.a. 5. juuni varahommikul pisteti postkasti "juubeli"-Postimees.

Mul on kodus olemas ka 1937. aasta 17. juuni juubelileht, mille esiküljelugu "80 ja edasi" algab sõnadega: "Täna saab "Postimees" 80-aastaseks..."

Lisaks on veel teinegi arusaamatus – 150 aasta jooksul ilmunud järjestikuste lehtede arv on 5. juuni 2007 seisuga näidatud 5006 (?!), millest võib igaüks rehkendada, et PM on seni ilmunud keskmiselt 33 korda aastas! Kuid PM pole tsaari-eesti-saksa-aegadel sellist numbrit alates 1857. aastast kunagi kasutanud. Kuni viimase vene aja alguseni oli selleks aastakäigunumber, mille PM sangarlikult säilitas ka viimasel käremeelsel saksa ajal ainukese Eesti ajalehena. Ja seda isegi siis, kui 24. veebruaril 1943, mil 83. aastakäigu PM tähistas EV 25. aastapäeva ja ilmus eripäraselt tsenseeritud leht – esikülje vasakus ülanurgas lõigati Pika Hermanni tornilt maha Eesti lipp, mistõttu tuli vastasnurgas poole võrra vähendada ka Peipsi järvel sortse peksva Kalevipoja malaka pikkust.

Mustas raamis 14. juunil 1944 ilmunud lehe esiküljel, kus näeme pilti – tollases vormirõivastuses "pronkssõdur" lükkamas teele loomavagunitest koosnevat rongi 14. juunil 1941 Siberisse küüditatavate eestlastega – on näidatud, et PM-il on käsil 87. aastakäik.

Muide, seda kurba sündmust oli PM käsitlenud juba varem, 1943. aasta 21. oktoobri numbris, avaldades Leedu arhiivist saadud Vene täiesti salajase instruktsiooni teksti – operatsiooni läbiviimise korra kohta nõukogudevastase elemendi väljasaatmiseks Leedust, Lätist ja Eestist (allkirjaks: NKGB 3. järgu komissar Ivan Serov).
Kokkuvõtvalt nimetas tollane PM seda Moskva kavaks Balti rahvad hävitada.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)