Miks rahvas ajakirjandust enam ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      05. september 2001



Ajakirjanike solidaarsus, mis avaldus Rahva Hääle hävitamise päevil ja ühtsus uue lehe asutamisel, on jäänud kaugesse lähiminevikku.

Alates jaanuarist 1994 jäi lugejatele võimalus hinnata vaid neid 25 poliitikut, keda valis välja ajaleht "Postimees". Mõistagi andis rahvale esitatud sundmenüü kohe märksa parema tulemuse - 1. Rüütel, 2. Meri (tänu venelaste toetusele), 3. Vähi, 4. Savisaar, 5. Lauristin, 6. Laar.

Valitsuskuuleliku ajakirjanduse poole

Pärast nii otsustavat sammu poliitilise eliidi väljanoppimises algab ka iseseisvast mõtlemisest mitteloobuva ajakirjanduse likvideerimine. Õnneks ei sündinud see kohe. Märtsis 1994 toimunud Rahva Hääle jõuga ülevõtmine vallandas demokraatlikult häälestatud ajakirjanike enneolematu solidaarsuse ja vastupanu sai väljundi uue ajalehe asutamises, milles lõi kaasa osa rahvuslikust kapitalist.
Ilmselt võib ajajärku 1994-1997 pidada kõige demokraatlikumaks taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses. Saavutas ju opositsiooni teeninud ajakirjandus suisa fantastilisi võite, kui mainida vaid Keskerakonna eemaldamist valitsusest ja Vähi sunnitud lahkumist peaministri kohalt. (Olgu siinkohal meenutatud, et lindiskandaali põhjustas ei miski muu kui tulevane NRG tehing - augustis 1995 viibisid Ühendriikides korraga nii Vähi kui ka opositsiooni juht Kallas, ning suursaadik Ilves viis nad kokku NRG meestega. Huvi Eestis selle vastu, mis jänkidemaal arutati, oli loogiline.
Nagu ka peaministri umbusaldamine - Vähi hülgas oma liitlase valimiskampaanias, st Savisaare kohe, üritades märtsis 1995 teha valitsust koos Kallasega. NRG tehing käivituski siis, kui Reformierakond kuulus Vähi kolmandasse valitsusse.

Poliittehnoloogilise meedia sünd

Samas ilmnes sel ajajärgul piisavalt ka meie ajakirjanduse võime nn poliittehnoloogiate kasutamiseks. Kas või juba mainitud lindiskandaali puhul. Samasuguseks inimjahiks kujunes Arnold Rüütli jälitamine, kui ta veebruaris 1996 sõitis Mari El Vabariiki ning oli võimalus, et ta võib Moskvas kohtuda Jeltsiniga. Kuna kõik Rüütli kontaktid Jeltsiniga 1988-1991 lõppesid Eestile eranditult kasulike tulemustega, võib tänagi küsida - miks oli vaja seda võimalikku kohtumist nurjata?
Viimati mainitud terror tuletab mulle meelde märtsi 1992, kui toonane Ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin astus ämbrisse, toetades Eesti Kongressi istungjärgul mõtet Ülemnõukogu laialisaatmisest. Kirjutasin sellest Päevalehes, ent eksisin ühe teisejärgulise fakti esitamisel. Järgmise kolme päeva jooksul kuulutati mind kõigis TVdes ja raadiotes valetajaks, lastes Lauristinil endal kommenteerida tema lindistatud sõnavõttu - "Näete, ma ju ütlesin selles asjas teisiti kui Alatalul kirjas" … ja ei sõnagi peamisest, poliitilisest prahmakast. (Ehkki ka Ülemnõukogus soovitati pr Lauristinil ametist tagasi astuda). Vaid üks telekanal andis mulle n-ö vastulauseks hetkeks mikrofoni pihku.
Selles rahva tähelepanu peamiselt teisejärgulisele juhtimise üheaegses manöövris mitmes infokanalis osales oma kümmekond ajakirjanikku. Koordineeritus missugune! Juba toona! Mis siis hilisematest ühe koolkonna (sõpruskonna, vennaskonna) kampaaniatest tahta, mis ju kõik - eranditult - on ju olnud suunatud kolmikliitu mittekuulujate ja selle ees mitte kummardajate vastu! (Võinuks ju sama intensiivsusega ajada näiteks 10 miljoni dollari jälgi või presidendi majaehituse ja pumppüssist tulistamise asjaolusid - viimastega tegeles vaid üks ajaleht, keda pealegi kõik teised ajalehed selle pärast sarjasid!?)

Ajakirjanikke moosiv kolmikliit

Kolmikliidu tugevaks küljeks, pealegi sääraseks, mis alati moosib ajakirjanikke, tuleb pidada sellesse kuuluvate parteide oskust siduda end hällist peale tänapäeva maailmapoliitika peamiste parteikeskustega - Isamaaliit kuulub Demokraatlikku Liitu, Reformierakond Liberaalsesse Internatsionaali ja Mõõdukad Sotsialistlikku Internatsionaali. Samas neist märksa tugevamad erakonnad olid õigel ajal liialt Eesti-kesksed ja alahindasid klubisse kuulumise tähtsust.
Üks klubinduse kuldreeglitest seisab aga selles, et samast riigist veel ühe erakonna vastuvõtt eeldab juba liikmeks oleva erakonna nõusolekut ja keegi ei anna oma monopoli käest. Tulgu selleks rahvusvahelisele organisatsioonile kas või valeinfot edastada, nagu seda on teinud Reformierakonna välissuhtlejad Keskerakonna suhtes.
Kolmikliidu teiseks tugevaks küljeks tuleb pidada Eesti poliitilise ajaloo monopoliseerimist. Kohati suisa sulitempudega, ent mis sa teed, kui kohati võimsamgi vastaspool pole pädev maailmapoliitika nippides (Jaan Tõnissoni Instituudi missioon) või lihtsalt ei tunne Eesti ajalugu ja kardab tunnustatud fantaseerijaga vaielda (Lätis asuva Maarjamaa sokutamine Eesti ordenile).

Isamaaliitlaste supertemp ajaloo kallal

Tulevase Isamaaliidu ja nende sulerüütlite supertembuks tuleb pidada Jaan Tõnissoni Instituudi loomist 17. aprillil 1991, sest sellega ärastasid instituudi loonud parempoolsed erakonnad endale korraga kaks Eesti poliitika suurkuju ja vastandit - Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson. Diktaator ja demokraat, lintshija ja tema ohver. Ning ikka antud järjekorras, nagu kinnitas veenvalt äsjane mälestusmärkide avamine tublile isamaaliitlasele ja vaikiva ajastu suurinkvisiitorile Einbundile ning tema ohvrile Tõnissonile.
Miks (toona tulevane) Isamaaliit ei rajanud Konstantin Pätsi Instituuti, omab ilmselt üsna proosalist seletust - seda tüüpi instituutide ja fondide kaudu käib kohalike mõtte- ja, mis veel olulisem Läänele - usukaaslaste finantseerimine. Päts aga oli õigeusklik, samas kui Lääne rahaannetajad on kas katoliiklased või protestandid.
Sestap ei tekitanud varjumine Rahva Keskerakonna juhi Jaan Tõnissoni nime taha mingeid probleeme välismaal, kus ei teatud midagi Isamaaliidu vägivallast Tõnissoni kallal ja sellest, et Koodi-Jaan keeldus elu lõpuni nendega koostööst. ( Rezhiimi pakumist eiranud ja iseseisvalt Riigikogusse valitud Tõnisson käitus 1939-1940.aastal lihtsalt riigimehena, osaledes nõupidamistel, kus seda, mida Päts ja tema kamarilja olid maha mänginud, oli juba raske päästa).
Juba instituudi avamine näitas selgelt, et need, kes Tõnissoni nime sirmiks võtsid, ei teadnud mehest endast suurt palju. Ega's muidu poleks klaase kokku löödud ja seda ajalehtedes reklaamitud (Tõnisson oli ju karsklane).
Minu kommentaar toimunu olemuse kohta käis kaks kuud ühest toimetusest teise, enne kui ta ilmus, ent mitte õige pealkirja - "Litsid mehed need Tõnissoni Instituudi mehed" - all.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)