Mis on see inimese elu - leib, viin, bensiin!

Olen tihti tabanud inimestega suhtlemisel kindlat veendumust, et ENSV-s (ehk „vene ajal") käis jooming nii ööl kui ka päeval. Sest viin oli odav, lausa kutsus jooma.

Kohati aga taban end mõttelt: kas see kõik ikka oli nii, nagu meedia mõlgutab ja valitsuserakondlane pajatab?

Loomulikult on aega palju mööda lennanud ja peaaegu terve inimpõlve oleme oma iseseisvat rahvusriiki üles ehitanud. Kas siis jõuadki kõike mäletada ja kas seda tegelikult vajagi on, kuigi öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Istusin, kratsisin kukalt ja hakkasin veidi mõtisklema kõige selle üle, mis oli siis ja kuidas on nüüd. Võin eksida, aga, andke andeks, - ENSV lõpupoole oli siinmail pension Harju keskmisena kuskil 100 rubla, nüüd on keskmine pension, valitsuse poolt väljaöelduna, 300 euro kanti. Ma ei hakka välja tooma, et 100 000 pensionäri ei näe kunagi 300-eurost pensioni, ei ilmsi ega unes. Tegelikult on meil täna pensionäre kuskil üle 400 000, päris suur osa elanikkonnast, ja veel suurem osa töötegijatest.

Mõtlen, et mis oleksid need kolm asja, mis jääksid tavalise inimese elu keskmesse. Arvan, et selleks sobiksid leib, bensiin ja viin.

ENSV ajal sai 100 rubla eest (vormileib 14 kopikat tükk) 742 pätsi kuus. Bensiini (20 kopikat liiter) kuus 500 liitrit. Viinapudeleid (hind 3.62) 28 tükki kuus. Tänase pensioni eest kuus (kui leivapätsi hind on 1 euro) 300 leiba, bensiini A 95 (hind 1.414) saaks 212 liitrit. Kui viinapudel maksab 5 eurot, tuleb 60 pudelit kuus ära. Seesinane arutlus viis mõtted lausa ummikusse.

Kui vaadata eeltoodut kolme näitaja baasil, siis leiva ja bensiini ostmise võime püsib enam-vähem samal tasandil. Alkoholi kättesaamine aga ei taha kuidagi loogilise mõtlemisega kokku sobida. Viin on odav, väga odav.

Siinkohal üks möödunudsuvine meenutus Põlvamaalt. Jalutasime tasakesi tühjeneva alevi kenas pargis, kui korraga jäi pilk peatuma millelgi, mis lõi õhtupäikeses särama, ei kusagilt mujalt kui puuõõnest. Puu oli väärikas - tema vanus küündis kaugelt üle Eesti riigi koguvanuse. Aeg oli jätnud oma jäljed tema pikaealisusele ja tüvesse oli tekkinud õõnsus. Just sealt välgataski midagi. Kohe lõi ajusopist meelde vanarahva heietusi, et varesed ja harakad on maiad igatsugu väärisasju kokku kandma ja puuõõntesse peitma. Astusin lootusrikkalt ligemale ja teritasin oma vananevat nägemist. Siis tabas mind uus segadus. Puuõõnest vaatasid vastu väikesed pudelikesed. Ühe pealt lugesin - „Sidrunilõhnaline".

Appikene! Kas siis nüüd käiakse ennast korda seadmas ja lõhnastamas juba lausa parkides? Juhuslikult möödus minust üks memmeke ja ma näitasin ka talle oma avastust. Nähes mu mõistmatut pilku, kohmas ta mulle justkui vastu tahtmist, et see kraam olla viinast odavam ja juba kell 8.00 kättesaadaval.

Järelikult käib täna valitsuse poolt selge võimaluste loomine alkoholi tarbimiseks! Joo, sõber, joo! Joo aina rohkem ja tarvita mida tahes, siis oled tubli kodanik, sest täidad hoolega riigikassat!

Väide, et nõukaajal oli viin tänasest odavam, on müüt. Kas valitsev ladvik on võtnud nõuks ka meie oma riigis rahvast viina sisse uputada? Ega siis aastaid telekas näidatud reklaam „Vötame mönuga!" ilmaasjata tehtud ole.

Kuhu lähed, Eestimaa? Kardan, et see tee, mida täna tallame, viib lausa põrgusse.

GLEERI PAUR, Tartumaa pensionär

Jaga |