Tugevama õigus

MARGA TIITUS,      29. november 2006


Demokraatia annab vabaduse ja lubab välja öelda oma tõekspidamisi. Kasutagem seda võimalust!

Tallinna vanalinnas 11. novembril toimunud karusnahakaubanduse vastane aktsioon oli Eestis esmakordne. Sellest osavõtjail puudusid meeleavaldamiskogemused. Kas see, et keegi, kes nende kampa ehk ei kuulunudki, karusnahapeo aknale koputas, on tõesti korrarikkumine? Võib-olla on see hoopis eksimine nn hea tava vastu?

Mulle koputab harakas hommikuti aknale. Unisena ei saa arugi, kes nii kõvasti põrutab ja inimest ehmatab. Äkki trahviks teda?

Reklaamid ripuvad maanteede ääres ja linnakeskustes. Keegi ei küsi: mis on tagajärg, kui autojuhi tähelepanu sel viisil kõrvale tõmmatakse?. Peaasi, et reklaamimiskoht oleks kinni makstud! Peaasi, et kaup läheks! Nüüd aga selline trahv protestikirjade kleepimise eest – 12 000 krooni?! Milleks küll ometi selline sahistamine paragrahvide ja protokollidega? Kindlasti mitte demokraatia hüvanguks. Kas sel viisil tahetakse anda hinnangut demonstrantide tõekspidamistele? Pigem sarnaneb see ähvardusele tulevaste mõtteavalduste puhuks.

Veebikommentaaridest selle aktsiooni kohta jääb mulje, et keegi on tublisti üle "tsenseerinud" või on inimeste mõtlemine Eestis tõesti nii uskumatult pealiskaudne, moodustades koos harjumusega "peale lennata" meie kohaliku omapära.
Kõigepealt tuleks aru saada: selleks et midagi muuta, tuleb tahta midagi muuta ja ise muutuda!

See, et inimesed on loomi jahtinud, nülginud ja söönud aastatuhandeid, ei tähenda, et nii peabki jääma. Midagi on juba muutunud (nt veski- ja kaevandushobuseid enam ei kasutata), kuid tapmis- ja loomapidamisviisid ei jää kiviaegsetele julmuselt alla. Ehk on inimesele mõistus antud just selleks, et tal tekiks sisemine vajadus midagi muuta? See on inimese valikuvõimalus – luua positiivset, arvestades teiste elusolenditega, tekitada head, luues harmoonilist keskkonda. Et aga inimene ennast endiselt jõupositsioonilt väärtustab, näitab, et ta oma mõistust kasutab primitiivsel viisil. Mis sobis kiviaega, ei sobi 21. sajandisse!

Selle aktsiooni kohta loetu süvenes muljet, et loomakaitsevastased ajavad oma mõnusid taga väiklaselt. Või on nad nii hirmul objektiivse tõe ees ega julge tunnistada, et nende heaolu on kinni makstud teiste olendite surma ja ahastuse hinnaga? Oma psüühilise tasakaalu kaitseks nad kordavad oma valesid paratamatuse pähe, lootes demagoogiast tuge saada ja osatades madalama valulävega inimeste tundeid.

Pole võimalik eitada, et loomad tunnevad valu, ahastust, hirmu, depressiooni (samuti rõõmu, hoolivust, kiindumust). Mis tähendab, et valu on valu, ahastus on ahastus, olgu tegemist looma, inimese või jumalapojaga.

Seetõttu ei saa kellegi ahastus olla vähem tähtis. Enese tähtsustamine "looduse kroonina" on naeruväärne.

Sama räägib südametunnistus, kui teda kuulatakse. Paraku püütakse temast üle karjuda, teda lämmatada, ette tuues naeruväärseid põhjendusi paratamatusest. Paratamatus on küll olemas, aga ajutine ja ületatav. Iga samm, mida astume arenguteel, soovides heaolu kõigile olenditele, pisendab paratamatust ja lõpuks kaotab selle hoopis. Sellest on tarvis aru saada. Ammu on aeg leida uusi rõivastumisvariante ja -materjale, otsida uusi toiduaineid. Pole õige, et liha on asendamatu. Mil viisil taimetoitlased elus püsivad?

Täiesti põhjendatult tarbitakse tänapäeval toidulisandeid ja vitamiine, sest me ei suuda toiduga saada kõiki vajalikke aineid. Veepudelidki on nüüd plastist ning keegi ei pea vajalikuks toitu pakkida seapõide või hoida jooke lehmamaost lähkris.

Loomakaitsevastased käituvad kui väikesed lapsed, kes, olles mängides tekitanud tulekahju, voodi alla peitu poevad. Julgemata-suutmata asjaolusid mõista, nad nõuküsimise või õppimise asemel püüavad lüüa, ja igaks juhuks teha seda võimalikult kõvasti.

Meie tsivilisatsiooni materiaalne ja teaduslik arengutase on ammu niikaugel, et võiksime pöörduda süvaeetiliselt põhjendatud arengusuunda. Suure osa inimeste vaimne ja emotsionaalne tase aga ei võimalda seda.

Tuues paralleeli energiatootmisega: alles siis, kui nafta tõesti otsa saab, hakatakse tõsiselt otsima uusi energialiike. Neid otsiti varemgi, kuid tootmisse need ei jõutud või pandi uuringud kellegi kasuks kalevi alla. Alles siis, kui miski vajalik kaob, tekib tahtmine suunda muuta. Sest siis on see paratamatu. Unustatakse, et me ei ela ainult ainelises, vaid ka vaimses ja emotsionaalses keskkonnas.

Mitte ükski kunstkarusnahka tootev ettevõte ei saasta füüsilist-materiaalset keskkonda nii hullusti, kui ühtede elusolendite piinamine teiste tarbeks emotsionaalset ja vaimset keskkonda reostab ja haigeks muudab. (Muide, on olemas kunstkarusnahku, mis hinnalt mõnele originaalile palju alla ei jäägi. Tõstkem siis nende hindu veelgi, kui väljaantud rahahulk edevust rahuldab!)

Olenemata sellest, kas tunnistame seda või mitte, on tegemist elusolenditega, kes tunnevad valu ja surmaahastust sarnaselt meiega. Kui me ei austa nende elu, siis me ei austa elu üleüldse. Selline maailmatunnetus annab tagasilööke sealt, kust aimatagi ei oska ja mille põhjuste-tagajärgede seos ei pruugi selguda kohe. Need on löögid, mis imbuvad meie tõekspidamistesse ja hinge, suhetesse maailmaga ja üksteisega, kinnituvad meie alateadvusse, purustades seda seestpoolt, röövides lootus- ja armastusvõime, hävitades hingerahu, tehes meist närvilised, hirmunud robotid. Eriti ohtlik on see nüüd, kui meie tsivilisatsiooni kasutada oleva tehnika tase on nii võimas.

Ärgem soodustagem emotsionaalset idiotismi! Parim viis selle vältimiseks on avada silmad ja süda, hakata mõtlema, kuidas arvestada kõigi elusolenditega. Ükski areng ei toimu valutult. See on vaimse kasvamise valu, mida tuleb taluda, kui tahetakse inimene olla. Lõpmatuseni end mõtte- ja tundelaiskuse abil isoleerida pole võimalik.

Psühholoog-filosoof Morgan Peck kirjutab oma raamatus "Tavatu tee": "Kurjad inimesed ei taha teadvustada oma kurjust. Vaimselt edasijõudnute üheks tunnuseks on teadlikkus oma vaimsest-emotsionaalsest laiskusest. Armastava tähelepanu abil õpime teadvustama paremini oma armastatut ja kogu maailma. Distsipliiniga vältimatult kaasneb suurenev teadlikkus oma vastutusest ja võimalusest valida."

Kõik, mis paigal seisab, degenereerub või sureb. Ka mõistus ja tunded.

Areng toimub järk-järgult. Mitte nii, et villast mütsi enam ei kanna. Kanname seda veel hulk aega, aga kasukat ei pea kandma. Ja juba täna võib olemasolevate loomade elu palju paremaks muuta, tagada neile normaalsed elutingimused. Et me selle peale raha kulutada ei taha, peame leppima,et elame süsteemis, kus ka meie kannatusi mõõdetakse rahas.

Karusnahakandmise kombe ja tugevama õiguse pärandas inimestele kiviaeg.

Olen veendunud, et loomakaitselise mõtteviisiga inimesed liiguvad omas ajast palju eespool, on teenäitajad. Eriti tegi rõõmu, et karusnahavastaste meeleavaldusest võttis osa palju noori. Minu sügav austus neile!

ESILETÕSTE:
Selleks et midagi muuta, tuleb tahta midagi muuta ja tuleb ise muutuda.

FOTOTEKST: Hinnatud karusloom Ameerika naarits (Mustela vison) ülemisel pildil täies elurõõmus ja alumisel pildil pärast nahastamist. Kelle kasukasse, mütsi või kraesse see karusnahk jõudis? Näiteks 1990. a. toodeti ainuüksi Eestis 187.921 naaritsanahka. Millistes ühikutes mõõdetakse nende loomade surmahirmu kogusummat?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)