Leevendust pakuks üleminek lühemale tööajale

Tänased riigijuhid on aastaid suure austusega kummardanud nähtamatut kätt, mis majanduses ja teistes ühiskonnaelu valdkondades rahvajuttudest tuntud krati kombel pidanuks varandust meie salvedesse kokku kühveldama. Nii vähemalt arvasid veel pool aastat tagasi naiivselt tänased koalitsioonipoliitikud. Ometi on sama nähtamatu käsi nüüd haaranud rahval kõrist kinni hoopis tugevalt, põhjustades paljudele peredele ränki kannatusi.

Meie „parimatest poegadest“ moodustunud „krokodillide komisjon“ on hakanud raskete aegade saabudes nähtavalt ja halastamatult vähendama koolijütside koolitoidule mõeldud raha. Nad ei pea paljuks minna apla isuga ka pensionäride pisku leivapala kallale. Selline on tänase Eesti jäine reaalsus.

Hiljuti andis valitsus avalikkusele teada, et riigi rahakott tuleb järgmiseks aastaks kitsamaks õmmelda. Kuidas aga selline „kitsamaks õmblemine“ välja peab nägema, sellest nad ise ikka veel väga täpselt rääkida ei tihka.

Tööandjate Keskliidu esimees Tarmo Kriis andis 5. veebruaril üheselt mõista, et valitsus oleks võinud avalikus sektoris "julmemalt kärpida".

"Oleks võinud julmemalt võtta, aga 10 protsenti on tingimata vajalik, ja me toetame seda," rääkis Kriis. Ta oleks võinud siiski alustada sellest, et ka tööandjad ise peaksid vähendama oma palku näiteks 30 protsendi võrra.

Vastavalt uuele töölepinguseadusele on ettevõtjatel lihtsam ettevõtte saneerimise asemel inimesed lihtsalt ametist vallandada. Töötuse massiline tõus pole enam ettevõtjate mure, sest sellega hakkavad tegelema omavalitsused ja riik.

Koondamiste asemel peaksid ettevõtjad kaaluma lühema töönädala sisseviimist. Kesisema palgaga Vahemere äärde suvitama just ei sõida, ent kohalikku metsatukka jalutama minna ei keela ju keegi. Lühema töönädala puhul jääb inimestel enam aega pere jaoks. Õnn pole ju merekaatris ja linnamaasturis, vaid normaalsetes soojades inimsuhetes. Ja mis peamine: inimest vallandamata jättes jäetakse talle alles eneseväärikus ja hingeline tasakaal. Ta ei kaota sihte silme eest ega hakka enesehävituslikult käituma.

Pole ju midagi lihtsamat seadusemuutmisest, mis kuulutab töövõtjatel üldiseks tööpäeva pikkuseks näiteks kuus tundi. Inimesed saaksid vähemalt üüri makstud ja leiva lauale. Riigile oleks aga tagatud pidev maksude laekumine. Kontorites hoitaks sel moel kokku nii elektri ja teiste püsikulude arvel.

Ka sotsiaalteenuseid pakkuvad ametkonnad ei satuks sel juhul hinge vaakuma paneva surve alla.

Avalike teenistujate tööpäev võiks alata näiteks kell 9.30 ja lõppeda kell 16.30. Sel moel kokku hoitud majanduskulud annaks peaaegu samas mõõdus kokkuhoiu kui palgakärped. Palkade kärpimine tähendab vähemat laekumist riigikassasse, kus niigi raha napib. Miks peaks valitsus närima kätt, mis teda ennast toidab?

Ka mitmel pool erasektoris kaalutakse üleminekut lühemale töönädalale kasuliku alternatiivina koondamistele. Tallinna Kaubamaja müügi- ja turundusdirektor Enn Parel ütles 10. veebruaril Eesti Päevaleht online'ile, et kaubamaja kaalub lahtiolekuaaja lühendamist. Tema sõnul on kõne all kolm varianti: avada uksed igal hommikul senisest tund aega hiljem või  sulgeda õhtul tund aega varem või lõigata tund mõlemast otsast korraga. Ka Rakvere külje all mullu avatud Põhjakeskus, mis senini oli avatud õhtul kella 21-ni, suleb nüüd oma uksed tunni võrra varem.

KESKMÕTE: Inimest mitte vallandades jäetakse talle alles eneseväärikus ja hingeline tasakaal.

LAURI LAASI, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |