14. juuni õppetunnid

SIMMO SAAR,      14. juuni 2006



Täna möödub 65 aastat päevast, mil Eestit okupeerinud Nõukogude Liit järjekordselt järgis diktaator Stalini kuulsaks leierdatud „õpetussõnu": pole inimest, pole probleemi. „Probleemseks kontingendiks" kommunistliku elukorralduse väljaarendamisel Eestis peeti siis 11102 inimest, kellest tabati 9146. Kõik see moodustab vaid osakese kuritegudest, mida pandi toime punaparadiisi loomiseks endisesse kodanlikku Eestisse.

Inimesed ei kadunud kuhugi

Inimesed siiski pole paber, mida ühe käeliigutusega annaks igavikku põletada. Mälestused jäid alles nii neil, kes rängalt teekonnalt tagasi pöördusid, kui ka äraviidute omastel, kelle lähedased „suure venna" omavoli tõttu elu kaotasid. Just selliseid inimesi koondabki 2003. aasta jaanuaris asutatud Murtud Rukkilille Ühing, mis peab oma ülesandeks nii toimunu mälestamist kui ka represseeritute õiguste eest võitlemist.
Täna avatakse Võrumaal Mõniste vallas Murtud Rukkilille Ühingu ja Võru maavalitsuse koostöös mälestusmärk kaotatud kodule. 15. juulil toimub Pärnus järjekordne represseeritute probleeme käsitlev konverents. Kõige selle eesmärgiks on natukenegi parandada vanu haavu. Samas soovime suunata pilgu tulevikku – rääkida olnust järeltulevatele põlvedele, kellel (õnneks!) on tulnud neist õudustest vaid ajalooraamatutest lugeda.

Õppetunnid tulevastele põlvedele

Inimene õpib kogemusest. Teades, et tuli kõrvetab, hoiame sellest instinktiivselt eemale. Sama põhimõte toimib ka märksa kõrgemal – rahvuslikul tasapinnal. Me teame nüüd, et okupatsioon kõrvetab igal juhul – olgu siis tegemist kas hääletu alistumise või raevuka vastupanuga. Mõlematel on sealjuures omad iseärasused – intelligentsema ja humaansema sissetungija puhul põhjustab rahulik koostöö kindlasti vähem ohvreid kui vastupanu. Samas jätab vastuhakk teoreetilisegi võimaluse midagi või kedagi päästa. Paraku annab sellist asja nagu humaanne okupant otsida tikutulega – võõra võimuga kaasneb alati „sisemise puhastuse" laine. Kui üldse keegi, siis eestlased peaksid oma õnnetu saatusega olema need, kes on selles veendunud – aastatel 1940–1991 elas Eesti üle koguni kolm okupatsiooni, neist viimase jälgi kohtame veel siiani nii meid ümbritsevas keskkonnas kui ka meie rahva hingeelus. Omaaegse juhtivpoliitikute kliki lootus, nagu oleks idanaabrile rahulikult allumine võinud kujuneda veretuks, ei õigustanud end paraku kuidagi. Kujunes olukord, kus anti valida: kas deklareerid oma rahulolu või mitte, peksa saad niikuinii.
Mida annab sellisest traagilisest kogemusest õppida? Kindlasti seda, et toimunud jubedused ei unune kunagi. Vähemalt mitte niikaua, kuni on veel olemas inimesi, kes toimunut mäletavad.
Samas on oluline, et ka tänaste noorteni jõuaks sõnum: kui sa ei taha teenida oma riiki ja oma armeed, siis pead paratamatult teenima kellegi teise oma. Ning sealjuures tõenäoliselt tunduvalt suuremate kaotustega – selle asemel, et sõdida oma riigi eest omaenda lipu all, seisame tänasel päeval dilemma ees: kes olid ja kus siis ikkagi võitlesid need „õiged"? Ligi viiskümmend aastat peeti paremaks neid, kelle mütsi ehtis viisnurk, seejärel tõusid ausse aga need, kelle kaeluselõkmetel figureeris Vabadussõjast tuttav mõõgaga käsi. Poliitilise korrektsuse huvides jätab siinkirjutaja enda teada, milline vorm siis ikkagi oli „parem" – õppida võiks vast seda, et raskete aegade saabudes tuleb ohvreid kanda niikuinii. Ning parem siis juba olla hukkunud kangelane kodukülas kui niisugune nimetu hukkunu võõrastel väljadel, kelle rolli üle ajaloos pikalt-laialt vaieldakse.

Ajalugu riikluse edendajana

Murtud Rukkilille Ühing on oma pilku pööramas aina enam noorte poole – seda soovist nii mälestada hukkunuid kui ka võidelda selle eest, et toimunu eales ei korduks. Oleme selgeks saanud, et naiivsus ja arglikkus pole loomuomadused, millega annaks kaugele jõuda. Oleme õppinud sedagi, et unustades oma mineviku ning lastes meelest selle, et tuli kõrvetab, elame tulevikuta. Kaks sõda (Vabadussõda ja Teine maailmasõda) ning viis okupatsiooni 20. sajandil peaksid eestlastele õpetama vaid üht: vabadus on hinnaline vara, mille hoidmine väärib igal juhul ohvreid.
See on järeldus, milleni peaks jõudma iga eesti noor.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)