Kõigile paremat aastat!

Mõtlevate inimeste kriitiline mass on Eestis väike. Praegusele enesehävituslikule peavoolule on ainsaks vastasmõjuks kujunenud tõrjutud Keskerakond ja paar väikeparteid. Miks Keskerakond on tõrjutud? Sest vastasjõud on olnud globaalsem, rahakam, printsiibitum, alatum. Võtkem või Kapo ja poliitajakirjanduse poolt eelmisteks valimisteks fabritseeritud ning Edgar Savisaare ja Keskerakonna pihta visatud „mõjuagendi“-laimupomm, mis suuresti tagaski laimajatele võidu. Näib küll, et see Eesti poliitika ja lähiajaloo must laik jääbki lahti mõtestamata. Nagu paljud teisedki riiklikult (võimuparteilaste poolt ) algatatud jõhkrad seaduserikkumised.

Kas tänavu midagi sellesarnast kordub? Väheusutav. Loodetavasti maksab uuel Kapo juhil midagi ka ametiau? Prokuratuur andis küll mõista, et tegutseb endiselt võimupoliitikute käepikendusena, kui teatas jõulurahu ajal, et annab indulgentsi VEB-fondi aferistidele (ei tuvastanud ei dokumendivõltsijaid ega üldse kuritegu selles kaasuses!).

Tundub, et Keskerakonnast jagusaamiseks on tänavu valitud erakonna ja hr Savisaare naeruvääristamise taktika, mida rakendataks kõikvõimalikul moel ja kõikvõimalikes kohtades. Olgu siis pärismeedias või sotsiaalmeedias või NO-teatri laval. Savisaarest valmiva muusikali autor Vaiko Eplik distantseerib küll end poliitikast, aga – ootame ära. Küllap tuleb see lavateos ikkagi soovitud suunas mainekujunduslik.

Naeruvääristamisest tuhmub ka Keskerakonna valimissõnum, mis praegu on pisku. Savisaare suur kõne „Estonia“ kontserdisaalis oli küll ülevaatlik olukirjeldus, aga sõnumi poolest vaene. Kuidas valitseda teistmoodi?

Miks küll keskerakondlased, sealhulgas Kadri Simson ja Jüri Ratas, ei tule välja plaaniga, kuidas Eesti riik ja tema majandus välja tuua kestvast ja lootusetuna näivast kriisist? Miks nad ei paku välja silmapaistva inglise majandusteadlase John Maynard Keynes’i (1883–1946) päästeprogrammi, mis oli tõhus nii Suures Kriisis (1930–1934) kui ka sõja järel? Keinsism on arenenud riikides kasutusel praegugi ja võimalik ka EL-i raames.

Keinsismi makromajanduslikust kogumist tuleks praeguses Eesti kriisimajanduses keskenduda kolmele tähtsamale ülesandele: 1) riiklikult initsieeritud töökohtade loomine; 2) säästlikkus ja kokkuhoid; 3) riiklik kontroll (ja osalus) panganduses. Keskerakonna pakutud riiklik elamuehitus ja haiglasüsteemi väljaarendus mahub 1. punkti alla, aga sellest ei piisa. Riigi- ja haldusreformist (2) on palju räägitud, aga see tuleb kohe ära teha. Kasutud inimesed ja töökohad tuleb muuta kasulikeks, kui võimatu see ka ei tunduks. Ja ilma rahvuslike veresoonteta – pankadeta – pole ka rahvuslikku majandust (3).

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |