Nädala juubilar ANTI LIIV 65

Iga ajajärk esitab oma nõudeid. Aja nõuded mõjutavad inimese käitumist alateadlikultki. Mõeldes taasiseseisvumisele võib märgata üpris kummalist nähtust. Eesti poliitikas on olnud psühhiaatrite osakaal erandlikult suur.

Vene ajal hoiti arstid (ja arstid ka ise hoidusid) ühiskonnaelust kõrvale. Nendega võim ei arvestanud, sest neid peeti võimu suhtes jahedateks. Arstid teadsid inimlikest vaevadest ja muredest palju ning täpselt, sest neile usaldati kogu suhtumine selle roosa udu kohta, mida püüdlikult levitasid punapasunad. Psühhiaatritele avati hingelised kahtlused, vastuolud ja üleelamised. Loomulikult tuli hingearste avalikust elust eemal hoida. Kes teab, mis kostma hakkaks, kui võimalus antaks.

Arstide ajupotentsiaal seisis avalikkuse jaoks kasutult. Ainult sanitaarharidustöö jäeti nende väljundiks.

Vene aja kõige suurem kahju tehti meie psüühikale. Inimesed elasid skisofreeniliselt, samaaegselt kahte elu - mõeldi üht, räägiti teist. Kipume juba unustama, et seltskonnas läksime kergesti üle sosinkõnele, et ei kuuleks need, kelle kõrvadele see polnud mõeldud. Emade tööväliseks ühiskondlikuks koormuseks kujunes traavimine vorstijupi järele! Jõulukuuski lubati müüa peale jõule, kõnelemiseks suruti peale võõrast keelt, korterid anti sissetoodutele. Rahulolematust aitasid maandada psühhiaatrite kõrvad.

See, mida täna seletatakse stressina, oli tollase põlvkonna igapäevaseisund. Psühhiaatrite põhimureks ei olnud vaimu-, vaid hingehaigused, sest riik oli sinna aastakümneid sülitanud. Muutumatu lootusetus kujundaski psühhiaatri hingearstiks. Depressioon oli tavaline.

Ja kui ühiskonnas saabus karjalaskepäev, tormasid ka arstid ummisjalu vabasse õhku. Esimestel vabadel valimistel oli usaldus arsti vastu võrratult suurem kui partorgi vastu. Valija usaldas psühhiaatritele oma hääle, sest ta oli neile oma hingesaladusedki reetmist kartmata usaldanud.

Täna on uskumatu koguda ringkonnas üle poolte valijahäältest, kuid isegi sellist au ja usaldust on valijad arstile osutanud. Lõppude lõpuks olid arstid ainsad, kelle kutseks oli ravimine. Selles olukorras usaldati ka ühiskonna ravimine mitmele psühhiaatrile.

Psühhiaatrid, naiivsed optimistid nagu nad olema peavadki, pakkusid vabatahtlikult oma osa ühiskonna vaimu tervendamise töös. Keskerakonnaga liitumise kasuks kõneles arstidele erakonna selge sotsiaalne hoolivus ja ühetaoline suhtumine oma riigi kodanikesse, vaatamata nende varandusele, soole, rahvusele. Arstide osalemine oma riigi ülesehitamisel kinnitas inimestele lootust õhustiku paranemisele.

Psühhiaatria eripära on tema hõlmamatus, piiritlematus. Absoluutne usaldussuhe on ravi eelduseks. Selle erialani jõuavad elu kutsega, avara ilmavaate ja laiade huvidega isikud, kel on seletamatu mõjutusjõud. Nad on naiivsed idealistid, kes ühesuguse entusiasmiga püüavad ravida nii inimhinge kui  ka riigivaimu. Murdeajastu nõudis selliste omaduste leidmist. Ja valijad alateadlikult soosisid neid.

Uuesti kokku tulnud Riigikogusse (VII, 1992) valiti kaks psühhiaatrit - Jaak Herodes (SDE) ja allakirjutanu (KE). Järgmises koosseisus olid  Keskerakonna saadikutereas uustulnukateks juba tänane juubilar, psühhiaater Anti Liiv ja närviarst Tõnu Kauba. KE-s kandideerinud arstide arv kasvas kahekohaliseks. Kohalikeks võimuesindajateks valiti veelgi enam psühhiaatreid: Vladimir Kukk, Anti Liiv, Arvo Haug, Jüri Ennet, neuroloog Andres Ellamaa ja mitmed teised arstid, hiljem Viktor Vassiljev, Peep Põdder ja paljud teised. Teistes erakondades on kandideerinud psühhiaatriaprofessor Airi Värnik, Imre Rammul jmt.

Kurjad keeled on rääkinud, et valija saatis psühhiaatrid parlamendisaali teatud laadi järelevalve tegemiseks. Kinnitan lugejale, et see ei ole nii. Pigem soovitaksin aeg-ajalt uhkust tunda oma valitute tegevuse üle.

Tänaseks on arstkonna naiivne optimism taandumas. Koos sellega on kadumas soov osaleda poliitikas. Reaalsuse karm mateeria on tunginud arstide, isegi psühhiaatrite teadvusse. Tänaseks on arstidele avali ka paljud muud lüüsid, väravad ja eelkõige piirid.

Äsja lõpetanud Keskfraktsioonis tegutses arstidest Nikolai Põdramägi. Äsjavalitud Riigikogus on kõikidest erakondadest ainsa arstina vaid Viktor Vassiljev KE-st. Kahju, et nii vähe! Sest mida enam arste parlamendis, seda vähem vaenu, vastandamist ja mustamist. Arstide vähesus on tõstnud ametipoliitikute ja parteibroilerite osakaalu. Üldiselt ei ole arstid valmis ka lõplikult loobuma oma kutsest poliitikuameti kasuks.

Esimene laine psühhiaatreid Eesti poliitikas kinnitas, et nad oskavad ühiskonda ravida. Tänane poliitiline keskkond kipub taas kahestuma. Seekord rikasteks ja vaesteks, headeks ja halbadeks, mustadeks ja valgeteks. Tekitatud on usalduskriis. Üha enam inimesi pöördub taas psühhiaatri poole oma hingevaluga.

Psühhiaatrid ja arstid, olge valmis taas kandideerima! 

Dr Anti Liiv aga töötab praegugi oma erialal Lasnamäel sihtasutuse  Anti-Liew & Hingehooldus psühhiaatri-konsultandina.

ARVO HAUG,  psühhiaater

[pildiallkiri]

SÄRAV ISIKSUS: Tänane juubilar, psühhiaater  Anti Liiv eristub kõrge lugemuse, hea sõnaseadmise ja suhtlemisvalmidusega. Ta on teinud erakordse topeltkarjääri arsti  ja parlamendipoliitikuna, olles olnud Narkoloogiahaigla peaarst ja Riigikogu väliskomisjoni esimees. Olnud hea pereisa, kasvatades koos abikaasa Suliko Liiviga (Tallinna Ülikooli professor) üles poja ja tütre. Kui dr. Liivile midagi ette heita, siis ainult autojuhilubade puudumist, mida ta aga ise oma hea tervise aluseks loeb. Eriti armastab ta oma tervist taaastada sünnilinnas Kuressaares. Õnnitleme!

Jaga |