Raamatu "Peaminister" 14. osa

31. august 2005


Pavlov oleks võinud püüda läheneda ka vabariike esindavatele rahvasaadikutele, kuid see oli tema jaoks liiga keeruline. Paraku esindas ta keskvõimu, kelle huvid olid vabariikide omadega vastuolus. Kuigi teisalt kehastas keskvõimu eeskätt president ja seetõttu pakkus Gorbatshovi-Pavlovi üha selgem vastasseis manööverdamisruumi ka vabariikidele. Arutasime ükskord Sobtshakiga tõsimeeli, et augustis või septembris võiks Pavlovi kutsuda Tallinna protsessi järjekordsele kohtumisele. Kui ta oleks tulnud, olnuks ka see talle oluline poliitiline valik. See oleks tähendanud, et ta ei vali mitte Gorbatshovi ja Novo-Ogarjovot, vaid toetab sõnakuulmatuid vabariike. Mina tahtnuksin kujundada olukorra, kus meie võiksime teha koostööd nii Jeltsini kui ka Pavloviga, ehkki nimetatud ise teineteist ei talu. Mõlemad vastandusid – küll erinevatel põhjustel – Gorbatshovile ning võinuksid saada meie liitlasteks.
Pavlov aga „korjati üles" hoopis teisemeelse saadikuühenduse poolt, kes oli meie peamine vastane. See oli tagurlik saadikuühendus Sojuz, impeeriumimeelsete jõudude esindus N Liidu parlamendis, kellele toetusid eeskätt toonased jõustruktuuride juhid Krjutshkov, Jazov ja Pugo. Saadikuteühendus Sojuz oli sel ajal N Liidu parlamendis kõige tugevam rühmitus, igati arvestatav poliitiline jõud. Selle ühenduse vastuseis Gorbatshovile muutus järjest avalikumaks.
Ma panin tähele, kuidas algas Pavlovi lähenemine Sojuzile. Mingist hetkest alates hakkas ta väitluses kasutama Krjutshkovi argumente, tema jutus omandasid järjest suuremat kaalu viited välisluurele ja sellele, kuidas välisriigid tahavad N Liitu kahjustada. Paaril korral tunnistas ta mulle poolsosinal, et jutuajamisi tema kabinetis kuulatakse pealt. Võib-olla pidanuksin talt küsima: millise maa luureteenistus sellega siis tegeleb? Kremli bosside kabinette on läbi aegade pealt kuulatud, aga põhiliselt ikkagi valitsusele endale alluva KGB poolt. Muidugi ei esitanud ma talle nii valusaid küsimusi, sest sai üha selgemaks – Pavlov on oma leeri valinud.
Siiski jään ma arvamusele, et Pavlov lähenes Sojuzile suuresti juhuslikult. Samamoodi oleks ta võinud sattuda mõnda teise poliitilisse leeri. Pavlovile sümpatiseeris, kuidas Sojuz hakkas 1991. aasta suvel N Liidu Rahvasaadikute Kongressil võitlema valitsusele täiendavate volituste andmise eest. See siduski Pavlovi nendega, sest peaministrile tundusid nad olevat ainsad, kes valitsust kui institutsiooni kaitsta püüavad.
Pavlovit on sellega seoses süüdistatud küll Gorbatshovi kukutamise katses, küll muudes surmapattudes. Tegelikult ei söandanud Pavlov sel ajal minu arvates veel mõeldagi sellest, et Gorbatshov kukutada. Tema ambitsioonid olid hoopis tagasihoidlikumad. Pavlov tahtis tagasi saada valitsusele seadusandliku initsiatiivi õigust. Muidugi oleks see vähendanud presidendi suva ja sidunud ministrid rohkem parlamendi enamusega. Aga iseenesest polnuks selles midagi imelikku, sest nii tegutsevad valitsused parlamentaarses riigis ikka. Ainult et Gorbatshovi kujutluses ei pidanud N Liit olema mitte parlamentaarne, vaid presidentaalne vabariik.

Kõnelused Pavloviga
1991. aasta kevadel lahendas Pavlov mitmed küsimused, arvestades Eesti huvisid. Leppisime kokku, kuidas toimub üleminek paljukanaliliselt arvelduselt ühekanalilisele arveldusele N Liidu ja Eesti Vabariigi riigieelarvete vahel.
Muidugi lähendas meid ka ühine umbusk Gorbatshovi vastu, kuigi erinevatel põhjustel. Pavlov uskus, et impeeriumimeelne parlament kärbib peatselt Gorbatshovi tiibu.
Valentin Pavlov: „Me ei vaidle temaga väga, sest ta on lubanud tuua suuri krediite G-7-lt. Olen aga aru saanud, et nagunii ta tuleb sealt tagasi tühjade kätega."

Muidugi, ega meie suhted Pavloviga nii idüllilised ka ei olnud. 1991. aasta maikuus saime Pavlovi kabineti ministrilt, vabariikidevaheliste majanduslepete täitmist kontrolliva komitee esimehelt Vitali Dogudzhijevilt kirja, kus meid hoiatati, et hiljemalt 15. juunil teeb ta N Liidu valitsusele ettepaneku viia kõik Eesti ja N Liidu vahelised tehingud läbi konventeeritavas valuutas ja maailmaturu hindadega. Selge, et see kiri oli mõeldud meie hirmutamiseks. Ometigi saavutati täpselt vastupidine efekt. Me kasutasime seda üsna efektiivselt, mobiliseerimaks teisi riike N Liidu vastu. 22. mail saatis välisminister Lennart Meri vastava kirja USA riigisekretärile James Bakerile, teatades, et Eesti on valmis astuma konventeeritava valuuta tehingutesse N Liiduga ja maksma Moskvale rahvusvahelise arbitraazhikomisjoni poolt määratavat kompensatsiooni, kuid „nende kohustuste täitmiseks peab Eesti omama kontrolli oma riigipiiri üle, mis võimaldab tal teenida vajalikku valuutat, et tehingutes N Liiduga käituda „välisriigi põhimõtetel", nagu Moskva seda Dogudzhijevi kirjas soovib". Meri palus Bakerilt abi rahvusvaheliselt tunnustatud arbitraazhikomisjoni moodustamiseks, et selgitada, kui suurt kompensatsiooni peab Eesti N Liidule maksma. Hoidsime Dogudzhijevi kirja mitu nädalat võimalikult laias käibes, ja see tekitas välisdiplomaatidel Kremli võimukandjatele hulgaliselt küsimusi.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)