Raamat Herman Simmist – ei liha ega kala

Nõudlus tekitab pakkumise. Seda  püüavad agaramad otsekohe ka ära kasutada. Avalöögiks sai Herman Simmi isikut ja tegevust kajastav  dokumentaalfilm "Riigireetur", mis valmis juba aastapäevad tagasi, jõudes üsna varsti televisiooni vahendusel kõigi vaatajateni.

Sensatsioon müüb

Film andis päris hea ülevaate peategelase päritolust, lapsepõlvest, kujunemisloost ja  karjäärist.  Lisaks  sellele oli rekonstrueeritud  kaadreid, kuidas toimus salastatud dokumentide pildistamine ja teabe edastamine võõrriigi  esindajatele nii kodu- kui ka välismaal. Filmis sai sõna ka Herman Simm ise. Rohkemat polnudki vaatajal alust tol hetkel oodata.

Enesestmõistetavalt ei  saanud  see teema jätta külmaks raamatukirjastajaid. Praegu on  aeg, kus elulooraamatuid ilmub nagu seeni pärast vihma ja nende väljaandmine on, müügiedu silmas pidades, kirjastustel kindla peale minek. Seega pole midagi üllatavat, et  möödunud  aastal jõudis kirjastuselt "Pegasus" lugejateni sama teemat käsitlev Virkko Lepassalu raamat "Spioonimängud", alapealkirjaks  "Herman Simmi  elu ja häving". Sedavõrd  intrigeeriv pealkiri köidab mõistagi iga huvilist, sest ta eeldab, et piisavalt mahukas raamatus leidub lisaks ajalehtedest loetule ja filmis nähtule  veelgi enam detaile ja lisateavet.

Seepärast panin minagi end raamatukogus laenutusjärjekorda, lõpuks jõudis lugemisjärg ka minuni.

Lugema asudes jäi mulje, et esialgu jätab autor lugeja ootele, kuna Herman Simmiga seotu asemel algab üsna pikk ekskurss ajalukku. Kõigepealt valgustatakse mitmete varasematel aegadel tegutsenud Eestiga seotud luurajate tegevust. Järgneb rida paragrahve, kus kõne all tõepoolest  Herman Simmi isik. Paraku on nendes refereeritud  samu fakte, mis lugejal ajakirjanduse kaudu ammu teada. Pakutavat teavet on aga isegi tunduvalt kasinamalt, kui kõnealuses filmis.

Et mahtu täita, püüab autor seal, kus iganes võimalik, leida kõrvalliine, millel põhiteemaga vaid üsna kaudsed seosed. Vaatluse alla võetakse Eesti kaitseväe luureteenistuse ja  Kaitseministeeriumi  segased suhted ning mingil hetkel kumuleerunud vastuolud. Seda  lugedes tekib esialgu mõte, et  niiviisi püütakse avada  tausta,  mis aitab mõista Herman Simmiga  toimunu tagamaid ja põhjusi. Hiljem ei selgu aga midagi, mis sellist oletust kinnitaks.

Lahja magustoit

Juba  raamatu esmasel põgusal sirvimisel  jääb mulje, et lõpuossa  on  „desserdiks" paigutatud  intervjuud Herman Simmi ja tema abikaasa Heete Simmiga. Viimane on seda oodatum, et eespoolnimetatud filmis keeldus Heete Simm  kaamera ette tulemast.

Kui lugemisjärg intervjuudeni jõuab, tuleb lugejal aga  jällegi pettuda. Herman Simm kordab samu  ütlusi, mida oli võimalik lugeda ajalehest ja kuulda  filmist. Heete Simmi  jutust koorub aga välja pelgalt kaks sõnumit. Esiteks, intervjueeritav kinnitab veelkord, et temal  polnud abikaasa  riigivastasest tegevusest mingit aimu. Teiseks, ta ei saa aru, miks oli süüalusel vaja täispikast kohtumenetlusest  loobuda ja sõlmida lühimenetluse kokkulepe.

Siinkohal tehtud etteheited kasina teabe kohta pole suunatud süüdimõistetule ja  tema abikaasale. Ei saa ju eeldada,  et  kujunenud  lootusetus olukorras  hakkaks keegi  oma elu  laiali laotama ja  puistama  lugejaile põnevaid seiku. Rääkimata sellest, et suur osa faktidest, mis võiksid lugejat huvitada, on väga pikaks ajaks salastatud. Kuna neid andmeid pole enesestmõistetavalt ka raamatu autori käsutuses,  tuleks kõigil sellega leppida  kui  paratamatusega.

Miks siis ikkagi langetati otsus  kivist vett välja pigistada?

Asjaoludele heidab mõnetist valgust raamatu sissejuhatus, kus autor kirjeldab oma varasemaid plaane  nüüdseks negatiivseks osutunud isikust positiivset  elulooraamatut  kirjutada. Paraku ei jõudnud  ta aga plaanist kaugemale ja  kokkulepitud kohtumisi Herman  Simmiga  ei  toimunud. Autor seisis enda sõnul peale asjaolude kardinaalset  muutumist  dilemma ees: kas  ei peaks ta nüüd oma plaanist loobuma?

Seda olnuks  tal mõistagi õigem teha. Ja mitte sellepärast, et  negatiivsest persoonist  ei saaks  kirjutada bestsellerit. On  ju mitmeid huviga loetavaid elulooraamatuid kirjutatud näiteks  ajaloo  suurimatest  kurjategijatest Adolf Hitlerist ja  Jossif Stalinist, väiksematest pahategijatest rääkimata. Paraku on nende teoste  autorite käsutuses olnud  hulganisti  arhiivimaterjale ja kaasaegsete mälestusi.

Tundub, et autor ja kirjastus ei suutnud vastu panna kiusatusele  kasinast teabest siiski  midagi kokku klopsida. Et Herman Simmi elu kajastav  napp ainestik  raamatu mahtu välja ei kanna,  püütakse  seda garneerida muude luureteemaliste heietustega. Mõistagi oleks ju eesti  spioonilugudestki võinud  omaette raamatu koostada. Sel juhul tulnuks kõike varasematel aegadel toimunut  enam ja  detailsemalt kirjeldada,  ning  Simmi  lugu olnuks vaid üks paljudest. Siis pidanuks aga nii autor kui ka kirjastus lugeja vastu ausad olema ja ära jätma reklaamihõngulise alapealkirja  "Herman Simmi elu ja häving".

Jaga |