Kas Eestis on vaba ajakirjandus?

AINO SIEBERT,      29. jaanuar 2003





Mõni aeg tagasi käsitles ETV "Pealtnägija" saade Mihkel Kärmase juhtimisel Ida-Viru maakohtu kahtlast personalipoliitikat. Vaatajale jäi kahtlus, et asjad ei ole päris õiged. Üks saates näidatud persoon Fred Fisker on lubanud ajakirjanikud kohtusse anda, süüdistades neid ebaseaduslikus jälitustegevuses.

Fred Fisker süüdistab ajakirjanikke Mihkel Kärmast ja Vahur Kersnat ebaseaduslikus jälitustegevuses, kuna televisioonisaate „Pealtnägija" tegijad tõid päevavalgele Ida-Viru maakohtu küsimusena kviteeritava personali- ja palgapoliitika. Saates märgiti, et maakohtu esimees Viljo Junolainen paigutab lähituttavaid soojadele ametikohtadele.
Et oma väiteid tõestada, jälgis Kärmas toimuvat varjatult digitaalkaameraga.
Nüüd peab justiits selgitama, kas saate tegemise ajend oli ühiskondlik-avalik huvi või lihtsalt uudishimu.
Ajalehtede Liidu tegevdirektor Tarmu Tammerk ütles SL Õhtulehes, et kui süüdistus peaks kohtusse jõudma, saab sellest ajakirjanikele oluline märk, mille järgi (tulevikus) käituda.

Eestis ajakirjanike õigused määratlemata

Mis on ajakirjaniku õigused ja kohustused ning kui hästi on need formuleeritud?
Ajakirjanike roll tundub Eestis tihtipeale olevat kindlaks määramata. On fakt, et ajakirjandusele hädavajalik neutraalne Avaliku Sõna Nõukogu ei oma autoriteetset positsiooni. Pole saladus, et suurem osa tööandjatest taunib ajakirjanike kuulumist
ametiühingutesse. See paneb esitama küsimuse - kas Eestis on üldse olemas vaba ajakirjandust ning kas ajakirjanikul on võimalik töötada oma südametunnistust ning ametieetikat järgides?
ÜRO on juba 10. detsembril 1948 Inimõiguste deklaratsioonis märkinud, et vaba arvamuste avaldamise õigus on igaühe inimõigus, kuid see õigus laieneb eriliselt ajakirjanikele, kellel on õigus informatsiooni (news and thoughts) koguda ja levitada. Seega täidab ajakirjandus demokraatias ühiskondlik-avalikku ülesannet ning on kontaktisik ehk kontrollorgan rahva ja tema poolt valitud esindajate vahel.
Järeldub, et ajakirjanikul ei ole ainult õigus, vaid isegi kohustus tuua esile ühiskonna ebakohti, ka juhul kui seadusterikkumiste paljastamiseks on vaja kasutada ebatavalisi meetodeid või anonüümsust soovivaid informante.

Tõsine ja kollane press segamini

Kuid iga tõsine ajakirjanik langetab otsuse nende mittetavaliste võtete kasuks ainult siis, kui ühiskondlik-avalik huvi ei ole muul viisil kaitstud. Mitte mingil juhul ei tohi segamini ajada tõsise ajakirjanduse ja nn yellow pressi (kollane) huvisid. Tõsine ajakirjandus toob esile faktid ning jätab järelduste tegemise lugejate/vaatajate otsustada, kollane ajakirjandus aga apelleerib peaasjalikult lugejate emotsioonidele, pakkudes valmisnäritud „tõdesid".

Totalitaarses süsteemis oli keelatud oma mõtete ja arvamuste avaldamine. Ajakirjanike kohustus oli kirjutada seda, mida soovis kompartei. Kas tõesti igatseme seda aega tagasi?

Sakslased reageerivad vabaduse kärbetele valuliselt

Mäletame, et Saksamaalgi valitsesid totalitaarsed süsteemid ning demokraatlike struktuuride taastudes pöörati eriliselt tähelepanu vaba ajakirjanduse ülesehitamisele. 1962. a suleti ja otsiti valitsuse käsul läbi poliitilise ajakirja Der Spiegel bürooruumid ja arreteeriti peatoimetaja Rudolf Augstein. Ta julges kritiseerida tolleaegset kaitseministrit Franz Josef Straußi. See juhtum viis riigi kodanikud barrikaadidele ning mõni päev hiljem ajakirjanik vabastati.
Saksa ajakirjanduse grand old lady, krahvinna Marion Dönhoff, nädalaajalehe Die Welt asutaja, sai tuntuks, kui julges seista ebamugavate positsioonide taga ning esitada küsimusi, mis talle sugugi alati sõpru ei toonud. Ka ei väsinud SLV Põhiseadusekohtu (Verfassungsgericht) kauaaegne president Jutta Limbach kunagi toonitamast vaba
mõtlemise ja kirjutamise tähtsust demokraatias: „Ainult tänu vabale ajakirjandusele on võimalik esile tuua ühiskonna ebakohti ning tekkinud mõttevahetus aitab kaasa paranduste tegemisele."
Kui Saksa parlamendis tuli arutamisele organiseeritud kriminaalsuse vastu võitlemisel telefonide pealtkuulamise õigus, mida sooviti rakendada ka ajakirjanike ning nende informantide puhul, tekitas see debatt resoluutse vastupanulaine. Ajakirjandustöö peab põhinema neutraalsuse ja objektiivsuse printsiipidel ning ajakirjanikule peab seadusega andma võimaluse oma informandi kaitsmiseks.
Eeltoodud näited tõestavad, kui tähtsana peavad totalitaarses süsteemis elanud sakslased vaba ajakirjandust, vaba sõna ja vaba mõttevahetust ühiskonnas.

Eesti Vabariigi positiivse arengu nimel tahaksin väga loota, et otsustajad pühendaksid ennast eriliselt nüüd, Euroopa Liidu ukse ees, teiste riikide kogemusi ja seadusandlust arvesse võttes, arutlusele vaba ajakirjanduse rolli ning tähtsuse üle. Ka peaksid justiitsorganid konkreetses loos pöörama tähelepanu saate sisule ning uurima, kas Junolainen on ületanud oma võimupiire, sest just selle küsimuse esiletoomiseks oli
saade mõeldudki. Kui Eestis hakatakse aga ajakirjanikele suukorve või kette jagama,
oleks see selge tagasilöök demokraatia arengule riigis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)