13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Inimene Anton VaarandiKaido Jaanson, 28. märts 2007Kes ootab sellest artiklist mingit ülevaadet Anton Vaarandi eluloost, peab pettuma. Vast üksnes niipalju, et Debora Vaarandi juubeli aegu lootsin kohastes artiklites leida vihjetki Antonile, kuid asjatult. Andke andeks, kui mingi väljaanne, kus meenutus mehest, kes meie ühele parimale poetessile nime pärandas, kahe silma vahele jäi, või kohta, kus temast juttu oli, minu nägemine ära ei tabanud. Muidugi olin Anton Vaarandist kui ajaloolane, seejuures ajaloolane, kelle uurimisteemaks Eesti–Skandinaavia suhted 1920.–1930. aastail, juba üht-teist lugenud, enne kui mul tekkis võimalus temaga vestelda. Võimalus vestelda tekkis aga kohas, mis paneb nii mõnegi lugeja, eriti vanemast põlvkonnast, kulmu kergitama. Nimelt juhtus see Lohusalus. Nomenklatuur kui selline Nooremale lugejale ütlen, et Lohusalu oli koht, kus puhkas nõukaaegne madalama astme nn nomenklatuur. Nomenklatuuri mõiste, muide, on meil kole laiaks aetud. Näiteks mõned aastad tagasi kulgenud iseseisva Eesti täiesti demokraatlikus valimiskampaanias võitles nomenklatuuri vastu mees, kes ise kindlasti kuulus sellesse. Rahu tema põrmule! Olen veendunud, et ta tegi seda ausameelselt, oskamata „õigel ajal" kasutada vastavaid hüvesid, ühesõnaga, olles olnud loll. Meie avalikkus ei pööranud sellele mingit tähelepanu, ehkki pidanuks, demokraatliku kontrolli mõtteski. Mina (paraku?) nomenklatuuri ei kuulunud, kuid minu abikaasa küll. Seega veetsin Lohusalus üsna mitu (vist kolm) suve, igakord kuu, kui oma naise mees. Näinud seal Anton Vaarandit, võtsin südame rindu ja tegin end tuttavaks. Tema üllatus kohata sellises kohas Tartu (Riikliku) Ülikooli õppejõudu oli teesklematu. Järgnes üsna mitu sisukat vestlust paljunäinud ja vaieldamatult aruka mehega, kellest otse õhkus intelligentsust. Kes soovib lugeda täpsemat ülevaadet tema elust, vaadaku E(N)E-sid; need on üsna täpsed. Ent samas oli tegu üsna ettevaatliku inimesega, nagu on teda iseloomustatud mõni aasta tagasi „Akadeemias" publitseeritud endise kommunisti Voldemar Teppich-Kasemetsa mälestustes. Kui talt küsisin, et Eesti–Skandinaavia suhete uurijana uurin ka selle piirkonna töölisliikumise suhteid ning sellega seoses huvitaksid mind kohad, kus ta Kopenhaagenis viibis (Norrasse, kus Vaarandi mõne numbri „Rahva Häält" välja andis, ei olnud ma veel jõudnudki, ja polnud siis lootustki jõuda), jäi ta mulle vastuse võlgu. Ent mõni nädal hiljem ilmus praeguse „Sirbi" eelkäijas, tollases „Sirbis ja Vasaras", mingi intervjuu temaga või tema artikkel, milles ta mainis, et hiljuti hakanud ta mõtlema, kui paljudes kohtades või korterites ta Kopenhaagenis on olnud, ja saanud arvuks 17 või 20. (Ma ei vastuta täpsuse eest, kuid suurusjärk on kindlasti sama.) Tegu oli töölisliikumise ja selle tegelastega. Ilmselt kattus see küllalt täpselt nõukaaegse (laialt võetud) luurega, miks ta eelistas kaudseks jääda. Kahtlustan, et see oli minu küsimus, mis oli Vaarandit ajendanud toodud arvutlust tegema. Meie suhtlus jätkus. Kuna hiljuti Turu ülikoolis oli Vello Helk publitseerinud Taani esimese Tallinna-konsuli Johanseni originaalkeelsed päevikud, aga Vaarandi käeulatusse need ei olnud sattunud. Kuulnud minult, et olen sellise trükise õnnelik omanik, avaldas ta soovi seda lugeda. Toimetasin need tema kätte kohe, olles rõõmus, et saan mingit vastuteenet osutada. Viimane kõnelus Vaarandiga oligi mul siis, kui käisin neid päevikuid talt Toompealt ära toomas. Vaarandi ja Toompea Toompeal oli Anton Vaarandi nimelt tollase Ministrite Nõukogu nõunik. Ei oska küll öelda, mis suhtes ta nõu andis, kuid tema kabinetis rippus seinal maailma poliitiline kaart. Pole võimatu, et see ametikoht oli lihtsalt sinekuur võimaldamaks pensionieas paremini ära elada – eestlased olid inimesed ka enne nõukaaja lõppemist. Anton Vaarandi viimased sõnad mulle olid küsimus: "Ega te ei kahetse, et ajalugu õppinud olete?" Minu vastus kõlas: "Ei!" Ega kahetse neid sõnu ega seda mõtet seniajani. Pärast nägin Vaarandit veel paar korda, kuid ei tea, kas tema mind ära tundis (tal oli olnud siis juba insult, tugevam kui minul seni). Vähemalt mulle tundus siis nii. Nüüd, ise mitu insulti läbi teinuna, olen hakanud selles kahtlema. Sel juhul kahetsen ja mul on sügavalt häbi, et ma ei rutanud temaga taas vestlema. Miks ma selle mälestuse kirja panin? Seepärast, et väita, et vasakpoolsus pole sugugi lollus. Seda on jaganud väga targad ja südamega inimesed, nagu Anton Vaarandi isiksus mulle tõestas. P.S. Muide, Anton Vaarandi ja minu viimaste aastate suur uurimisobjekt Aleksander Kesküla on kohtunud. Vaarandi ja Veimer läksid kunagi tudengieas n.ö pöidlaküüdiga Shveitsi. Enne seda andis Gustav Suits neile sellise 1905. a tegelase nagu Aleksander Kesküla aadressi. Mõlemad mehed on oma mälestustes seda seika maininud. Vaarandi ütles mulle, et Keskülal olnud nagu kaks korterit. Ja mees ümisenud, kui Anton ja Arnold end tutvustasid: "Punased kutsikad!" .................. Anton Vaarandist Eriti pikk ja sügav oli tema künnivagu "Loomingus" töötades. 1951. aastal kutsuti ta pärast kõhklevat arupidamist minu järglaseks ajakirja vastutava sekretäri kohale. Keerukais oludes osutus valik õnnelikuks nii kirjanikkonnale kui ka ilmselt Anton Vaarandile endale, sest vaevalt ta muidu oleks "Loomingus" ühtejärge 17 aastat töötanud, sellest viimased kaheksa (1960-1968) peatoimetajana. "Loomingut" pole kunagi kerge toimetada olnud. See ametikoht nõuab pikka meelt, tasakaalukust ja suurt taktitunnet. Kõik need omadused olid Anton Vaarandil olemas." Ralf Parve, "Aastate astmeilt". "Eesti Raamat", Tallinn 1988. VAARANDI (kuni 1940: Vahtmann), Anton, ajakirjanik ja publitsist. Sünd. 12. IX 1901 Harjumaal, surn. 28.IX 1979 Tallinnas. Lõpetas 1917 Rapla algkooli ja 1921 Tallinna õhtugümnaasiumi. 1921 alustas õppimist Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, töötas samal ajal õpetajana 1921/1922 Petserimaal Jaaska algkoolis ja 1923/24 Väike-Maarja gümnaasiumis. Astus 1922. a. Eestimaa Kommunistlikkusse Parteisse. 1924. a. arreteeriti, mõisteti Sotsiaal-Filosoofilise Üliõpilaste Seltsi tegevusest osavõtu pärast kuueks aastaks vangi. Vabanenud 1931, siirdus Nõukogude Liitu, elas Moskvas ja Krimmis, hiljem Leningradis, kus töötas "Külvaja" kirjastuses ja meremeeste interklubis. 1933 läks Kominterni eesti sektsiooni ülesandel Skandinaaviasse, kuhu jäi 1940. aastani. Vaarandi toimetas Taanis ajalehte "Majak" ja Norras ajalehte "Rahva Hääl", ühtlasi õppis 1937–40 Oslo ülikoolis. Huvitavates olukordades puutus Anton Vaarandi kokku selliste väljapaistvate isiksustega nagu Bulgaaria töölisliikumise tegelane Georgi Dimitrov, maapaos viibinud tulevane Saksamaa LV kantsler Willy Brandt, norra kirjanik Nordahl Grieg, saksa nimekaim ekspressionistlik kirjanik Ernst Toller. 1940–41 töötas Tallinnas, algul "Rahva Hääle" osakonnajuhatajana, seejärel "Noorte Hääle" ja "Rahva Hääle" vastutava toimetajana, toimetas "Sirpi ja Vasarat" ning rootsikeelset ajalehte "Sovjet Estland". II Maailmasõja ajal töötas blokeeritud Leningradis, 1945. aastani töötas mitmete ajakirjandusväljaannete juures. Viibis ainsa kodu-Eesti ajakirjanikuna Nürnbergi protsessil. Seejärel töötas mitmetes ENSV Ministrite Nõukogu ametites. 1951–60 "Loomingu" vastutav sekretär ja 1960–68 sama ajakirja toimetaja. ENSV teeneline kultuuritegelane 1965. aastast. Oli 1941. aastast abielus Debora Hindiga (Trull), kes 1952. aastal abiellus Juhan Smuuliga ja on meile kõigile tuntud kui poetess Debora Vaarandi. Pildi Anton Vaarandi eluteest annab tema 1975. aastal ilmunud mälestusteraamat "Kild killu kõrvale". Viimati muudetud: 28.03.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
