Eesti läheb Euroopa Liitu ülemnõukogu otsusega

MARIKA TUUS,      28. aprill 2004


Viimastel aastatel pole Toompea saalis ette tulnud, et menetletakse dokumenti, mille pealkiri sisaldab sellist nostalgilist mälestust nagu EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU OTSUSE MUUTMISE SEADUS. Kuid just sellise vana dokumendi kiirkohaldatud
variandiga minnaksegi Euroopasse. See on hädaväljapääs, sest valitsus pole oma tööga toime tulnud ja uut töölepinguseadust ei jõutagi esimeseks maiks vastu võtta.
Töölepinguseadus puudutab aga enam kui 75% inimesi – see on baasseadus, sisuliselt käsiraamat, mis reguleerib igapäevaseid töösuhteid. See on seadus, mille puudumist on Euroopa Liit meile aastaid ette heitnud.

Pea kaheksa aastat on seda töölepinguseadust ka tehtud. Meenutame: 1997. aastal tahtis reformierakondlaste juhitud justiitsministeerium töösuhteid reguleerida pelgalt ostu-müügi tehinguna võlaõigusseaduse raames. Mõistagi leidis see ühiskonnas tugevat vastuseisu. Töötajatele halvim seaduse variant valmis eelmise kolmikliidu – Mõõdukate, Isamaa ja Reformierakonna – koalitsiooni ajal. Ka ebaseadusliku vallandamise korral poleks seadus nõudnud töötaja tööle tagasi ennistamist. Sisuliselt oleks see seadustanud seaduse rikkumise. Praeguse valitsuse tehtud eelnõu sisaldas küll kokkuleppeid ametiühingutega ja oli muutunud töövõtjaga veidi arvestavamaks, ent siiski võis seda käsitleda kui tööturupoliitika ameerikalikku liberaalset mudelit.

Reformierakonna sinine tulevikupass

Reformierakonna valimiseelse sinise tulevikupassi traagelniidid on seaduseelnõus selgesti äratuntavad. Tulevikupassi üks peatükk räägib ju sellest, kuivõrd tähtis on töötajast kergesti lahti saada, kui teda enam ei vajata, ning kuivõrd oluline oleks koondamise protseduure lihtsustada.

Mis eristab meid Euroopa Liidu maadest, kus töötajate ja töötute kaitse on ülitugev? Näiteks Saksamaal on vallandamiskaitse sedavõrd tugev, et töökoha kaotuse põhjustab üksnes väga jäme seaduserikkumine.

Kui töötaja on keskeas ja töötanud ühes asutuses kümne aasta ringis, pole tööandjal tema vallandamiseks mingitki võimalust, kui ta pole just kriminaalkuritegu toime pannud.
Eriti ahistavana tundus vanusepiiri seadmine, mis oleks lubanud alates 63. eluaastast töötajaga töölepingu lõpetada vanuse tõttu ja mis oleks olnud otseses vastuolus Euroopa Liidu direktiividega. Euroopa nimetab sellist kohtlemist üheselt diskrimineerimiseks. Elanikkonna vananemine on ju üks olulisemaid probleeme kogu Euroopas. Vastupidiselt meie taidlusele seadis näiteks ELi nõukogu Stockholmi kohtumine eesmärgiks just suurendada 55–66aastaste inimeste tööhõivet 50% võrra. Nii et valitsuse eelnõu oli tööandja poole kreenis, ent paljudelgi muudel põhjustel ei rahuldanud ühtegi osapoolt.

Eelnõuga polnud keegi rahul

Seaduse kiire vastuvõtmise vastu olid Tööandjate Keskliit, ametiühingud, välisministeerium, Eesti Kaubandus-Töös-tuskoda ja peale Res Publica ka kõik Riigikogu fraktsioonid. Tartu Ülikooli teadlased olid seisukohal, et eelnõu vajab põhjalikku ümbertöötamist. Nimelt on ülikooli õigusteaduskond teinud eelnõu 95 paragrahvi kohta 192 nii sisulist kui redaktsioonilist märkust.

Ülikool toonitas, et eelnõu sisu on laialivalguv ja vasturääkivusi täis, keeleliselt ja stiililiselt sobimatu, kontseptsioon läbi mõtlemata. Nii asuski Riigikogu sotsiaalkomisjon ministeeriumi eelnõu täies mahus ümber tegema, ainuüksi parandusettepanekuid laekus kokku üle 300. See kõik tähendab, et sellist toorest seadust ei saa maiks vastu võtta ning Euroopale tuleb esitada vana seaduse kohaldatud variant.
Kahjuks ei maksa loota, et praegune, valdavalt parempoolse maailmavaatega koalitsioon võtaks vastu seaduse, mis väärtustaks palgasaajat. Töösuhete nõrgemale poolele, töövõtjale pakutav kaitse väheneb, võrreldes praeguse seadusega lihtsustub töötaja vallandamine. Töötajalt hakatakse nõudma ustavust, lojaalsust, leppetrahve, äri- ja tootmissaladuse hoidmist, konkurentsikeeldu, lahkumise korral õpiraha tagasimaksmist jm. Seadus jätab tööandjale väga palju lahtisi otsi, mida saab paragrahvi väänates tööturu nõrgema poole vastu ära kasutada. Liiga palju on kokkulepitavaid punkte.

Eesti tänane praktika on näidanud, et nn individuaalkokkulepped on juba töölepingu alusblanketti sisse kirjutatud ja uuel töötajal tuleb sellega lihtsalt nõustuda. Kollektiivsete huvide eest seismine on aga Eestis veel ebapiisav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)