Lääne abile lootmine naiivne

TÕNIS TULP,      12. detsember 2001




Kui sakslased või prantslased võivad rahus kehtestada miljonilisi sisserännukvoote ning luua suvalisi kultuuriautonoomiaid, ilma et neid miski tõsiselt ähvardaks, peavad eestlased alla ühemiljonilise rahvana tänapäevaste demokraatlike protseduuride juures pidevalt põlisrahvuse esindajate hääli kokku klapitama, et mõne suurrahva "viies kolonn" meie iseolemist ohustama ei pääseks.

14. novembri ajalehes Sakalas hoiatas Isamaaliidu liige Kai Maitla meid pimesi lootmast Lääne "sõprade" abile, kui küsimuse all on eesti rahvale tõepoolest eksistentsiaalsed küsimused.
Ta meenutab viimase sõja aastaid ning manitseb meeles pidama rahvatarkust, mis käsib ennast hoida nende eest, keda me usaldame, sest teiste eest oleme oma umbusu tõttu niikuinii kaitstud. Autor ennustab umbkeelsete kodanike arvu plahvatuslikku kasvu juba lähiaastatel, kui jõustub OSCE nõudel sisse viidud seadusemuudatus, mille kohaselt saavad automaatselt EV kodakondsuse kõik alla 15 aasta vanused Eestis sündinud lapsed sõltumata nende keeleoskusest.

Läänele lootmine naiivne tegevus

Kai Maitla väidab täie õigusega, et umbkeelsete massilise kodakondsuse ja volikogudes esindatuse puhul pole meil abi ei NATO-st, EL-st ega ühestki teisest kaasaegsest rahvusvahelisest moodustisest. Esiteks on läbi ajaloo nende kõigi ühiseks tegutsemisprintsiibiks olnud suurrahvastele iseloomulik kõigi kodanike võrdse kohtlemise printsiip. Teiseks on lääneliitlastele alati olnud tähtsamad head suhted Venemaaga, mida pole kunagi hea meelega tahetud ohvriks tuua ühe väikese ja "vähetähtsa" rahva edasikestmise kindlustamisele.
Need printsiibid võivad küll imehästi sobida kümne- või sajamiljonilise rahvaarvuga riikide põhirahvuse ja nende riikide rahvusvähemuste suhete korraldamiseks, ei kõlba aga kuhugi, kui küsimuse all on vähem kui ühemiljonilise rahvuse ja tema rahvusriigi püsimajäämine. Sakslased või prantslased võivad jah rahus kehtestada miljonilisi sisserännukvoote ning kehtestada kultuuriautonoomiaid, ilma et neid miski tõsiselt ähvardaks. Eestlased peavad aga tänapäeva üldlevinud demokraatlike protseduuride juures pidevalt lugema põlisrahvuse esindajaid ning klapitama kokku hääli, et mõne suure naaberrahva "viies kolonn" riigiasju otsustavates esinduskogudes ei paisuks suuremaks, kui seda on oma rahvuslikku identiteeti säilitada püüdva pisirahvuse esindajate arv!

Riigipööre parlamendi kaudu

Maitla hoiatab, et parlamentaarse ja hiiliva riigipöörde korral poleks meil loota millelegi ega kellelegi, sest kõik vastaks lääne poolt vaadates demokraatlikele protseduuridele ning tavadele. Mitte kellelegi ei läheks korda ühe imetillukese rahvuse kadumine maailmaareenilt, kui selle juures täidetakse "riigi kodanike võrdse esindatuse nõudeid".
Niisiis on uppuja päästmine paraku jätkuvalt uppuja enese asi. Tal ei jää meie ebasõbralikus maailmas muud üle kui käte ja jalgadega vehkida ja kõva häälega appi karjuda - lootuses, et keegi "suurtest" ikka lõpuks oma kõrvad ja silmad lahti teeb. Iseendal tuleb aga teha kõik, et senikaua vee peal püsida.
Sellepärast ei tohi vabatahtlikult loovutada kübetki oma vabadusest ning iseseisvast otsustusõigusest, mida pseudodemokraatia apostlid ka ei seletaks, sest väikeste püsimajäämine sõltub siin maailmas eelkõige nende endi jõupingutustest ning alles seejärel selle maailma suurte soosingust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)