Kadriorgu rünnatakse!

Ülo Siil,      20. september 2006


Praegune presidendikampaania on võitlus Eesti demokraatia eest ja finantsoligarhia vastu, selle vastu, et Kadriorg ei satuks kapitali haardesse.
Rohkem kui viis aastat tagasi tõdesid 26 sotsiaalteadlast: meie ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi – võim on rahvast äärmuslikult võõrandunud, inimestel puudub elementaarne turvalisus, riik teeb otsuseid sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata.
Suur visionäär Lennart Meri oli siis president olnud üle kaheksa aasta, peaministrina juhtis riiki teisel ametiajal Mart Laar. Kuidas sai võimalikuks, et Eesti ühiskond oli nii vägevate juhtidega nii sügavasse kriisi jõudnud?
Selleni viis Reformierakonna paduparempoolne majanduspoliitika, mille elluviimisele oli õla alla pannud mitte ainult parempoolne Isamaaliit, vaid ka pidevalt nime ja karva vahetavad Mõõdukad, praegused sotsid. Ilves ja Tarand küll lubasid üheksa aastat tagasi nn 7-mehe manifestis sotsiaalselt tasakaalustatud arengut, kuid võimule saades hakkasid tantsima Kallase pilli järgi. Just Mõõdukate heakskiidul õnnestus vastu võtta ettevõtete tulumaksust vabastamise seadus, mida erakonnaga eelnevalt ei arutatudki. Inimesed hindasid Mõõdukate tegevust karmilt. Valimiskaotuse tõttu pidi Toomas Hendrik Ilves erakonnaesimehe kohalt lahkuma. Kui ta ei saanud hakkama erakonna juhtimisega, kuidas tuleks ta toime riigipeana?
Rüütli „punaminevik" on teisejärguline – tema pole olnud punasem kui Jaan Kross või Lennart Meri.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)