Vladimir Putin ja George W. Bush aastal 2004

04. veebruar 2004


Venemaa president Putin ja Ameerika president Bush seisavad sel aastal ühesuguse katsumuse ees - valimised teiseks valitsemisperioodiks. Ühel jõuab valimisaeg kätte aasta algul, teisel aasta lõpul. Kummalgi tuleb loomulikult võistelda omal maal, kuid nähtamatu ehk virtuaalne rebimine käib nendel üsna kogenud liidritel ka omavahel.
Mõlemad presidendid said võimule kellegi eestkostel: Bushile oli toeks tema isa, endine president, ja Putinile Venemaa esimene president. See olukord mõjutas nende esimesi samme. Putin oli nagu Gulliver lausa sisse mässitud nii perekonnaliine pidi kui ka rohkearvulistest "tuttavatest". Kuid ka Bush juuniori selja taga seisid pere ja traditsioonid: ega ta asjata ei meenuta, et Hussein tahtis tappa tema isa, seetõttu on tulnud aeg arved õiendada.
Kahe liidri iseloomus ja kasvatuses on palju ühist. Bush kasvas üles salapärase LKA atmosfääris, Putin valis ise nooruses luuraja karjääri. Mõlemad on saladuslikud, kinnised, neist võib oodata mida iganes, kuid Putin mängib siiski rohkem kindla peale, samal ajal kui Bush võib teha täiesti spontaanseid väljaastumisi.
Tugeva jälje on nende tegevusele jätnud sõda: Putinil Tshetsheenias ning Bushil Afganistanis ja Iraagis. See on tugevdanud nende loomupärast jäikust, kuigi Putin on näidanud oma sobivust parlamendimängudeks ja Bush mänginud otsejoones täispanga peale.
Raske öelda, keda fortuuna rohkem armastab. Putin on tunnistanud, et oma kõige jubedamas unenäoski pole ta näinud ennast presidendina, Bush aga edestas Al Gore´i viimastel sekunditel. Üks Shakespeare´i kangelastest on öelnud, et "fortuuna ongi üks kapriisne eit".

Kummal on rohkem lootust valitud saada

Kui võrdluste juurest valimiste juurde tagasi tulla, siis Putini shansid on suuremad - tema reiting kukub harva allapoole kui 75%, kuigi pärast Saddam Husseini teravmeelset kinnipüüdmist on Bushilgi käes vähemalt 50%.
Sisepoliitikat on Putin juhtinud ettevaatlikult, riigi valitsemismaneer on tema ajal välja kujunenud ja kristalliseerunud. Kui ta peaks valitama teiseks presidendiajaks, saab ta unikaalse võimaluse suunduda uuele poliitilisele kursile ja teha teoks eellaste vigade parandus. Võimalik, et see kurss saab meenutama Theodore Roosevelti 19. sajandi monopolidevastast poliitikat, kuigi tahaks, et see oleks sarnane ka Ludwig Erhardti "üleüldise hüvangu" poliitikaga, mis on arvatavasti hästi tuttav "germanist" Putinile. Muidugi omandab see kurss Venemaale iseloomulikud tõusud ja langused ja lollused. Putini ajal on Venemaa astunud teatud tagasihoidlikke samme majanduse alal ja peaaegu mitte mingeid elanikkonna elatustaseme tõstmiseks, mis hoiab venelasi kusagil Aafrika tasemel. See võiks olla üks Putini komistuskivi, juhul kui keegi pakuks välja kindla alternatiivi, kuid midagi sellist pole juhtunud.
Bushil seisab ees samasugune raske aasta. Peaaegu 100 miljardit dollarit, mis on kulutatud Iraagi sõjale, ja dollarikursi pidev langemine nõuavad efektiivset tegutsemist. Kuid keegi Ameerikas ei tea, millises suunas. Sõjaväelased püüavad maad tõugata uutele sõjatandritele - Iraani või isegi Põhja-Koreasse. Majandusnõunikud otsivad väljapääsu koostöö piiramises Euroopa, Hiina ja Venemaaga. Valik on raske ja vaevalt et otsustatav selle aja sees, mis on järel.

Tuginedes fantaasiale

Kujutleme korraks, et presidendid vahetavad kohad: Bush istub toolile Kremlis ja Putin Valges Majas. Mida nad siis ette võtaksid?
Putin lõpetaks ennekõike võistleva demokraatliku partei osaluse Kongressis, seejärel võtaks kontrolli alla kuberneride tegevuse ja viiks kiiresti väed Iraagist välja. Bushi puhul on ennustada veelgi raskem, kuid - võib-olla teeks ta Roosevelti kombel julgelt lõpu oligarhidele, kes sehkendavad oma tulumaksudega, võtaks tagasi Abhaasia ja Põhja-Osseetia, võib-olla referendumi tulemusena ka Krimmi. Hiljem moodustaks aga postsovetlikest vabariikidest NATO ja võtaks kasutusele isolatsioonipoliitika.
Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)