Sõjad ja sambad

Rahval võib aga asjast olla sootuks omamoodi arusaam  ja ta ei pruugi toimuvasse soosivalt suhtuda. Veelgi enam: rahvas pole kõiges kunagi ühte meelt ja võib jaguneda kahte vastandlikku leeri. Nii on see juhtunud meilgi. Kuigi Eesti territooriumil pole juba üle kuuekümne aasta relvade abil sõditud, on sambasõjad  viimasel ajal üha sagedamaks ja ägedamaks muutunud.

 Anna pill hullu kätte...

Minu kodukülas elas ammustel aegadel mees nimega Juhan Liiv, keda tema sünnitalu nime järgi kutsuti Kuldi-Jukuks. Talle oli loodus andnud erakordselt palju  jõudu, kuid samavõrra vähe mõistust. Juku oli taludes oodatud päeviline neil puhkudel, kui tegu oli raske füüsilise tööga, näiteks heinateo või sõnnikuveoga. Kummatigi teadsid kõik, et enne töö lõppu ei tohi õlletoopi Juku kätte anda. Õlleuim ajas mehe sedavõrd  kuraasi täis, et oma jõudu näidates purunesid tema käes vikatilöed ja hargivarred  ning ülemäära suurtele sõnnikukoormatele ei pidanud vastu  vankriaisad ega hobuserakmed.  Nii läinuks peremehe kahjud suuremaks kui Juku tööst tulnud kasu.

Et võimu-uim võib olla sama joovastav kui õlleuim, seda näitas ilmekalt Pronksiöö, mille aastapäeva meie valitsus, aga ka vastaspool, varsti tähistama asub. Valimistulemustest eufooriasse sattunud valitsus otsustas ühe osa inimeste hoiatustest hoolimata jõuga teisaldada mälestussamba, millele selleks ajaks oli kinnitatud kogu maailmas üheselt mõistetav pealdis "Teises maailmasõjas hukkunutele". Oma jõudu  näidata himustava valitsuse tegevuse vastukaaluks purustasid meie riigi suhtes vaenulikult meelestatud  löömamehed aknaid ja rüüstasid poode, kuid sootuks suuremad on need majanduslikud kahjud, mida meie riik on juba kandnud ja kannab jätkuvalt sellest aktsioonist tingitud transiidi vähenemisest Eesti Raudteel ja Tallinna sadamas. 27. märtsi „Seitsmestes uudistes“ mainiti kahjusummaks 7,5 miljardit krooni. Sellejuures mõjub suisa koomilisena, et  peaminister Ansip oli hiljaaegu sunnitud paluma Läti peaministrit lükata teleekraanil ümber Eestis levivad jutud nagu oleks Vene transiit Eesti asemel kolinud Lätti ja et Ventspilsi linn kavatsevat püstitada Ansipile ausamba. 

Võõra mundri paine  

Mõni aasta tagasi pandi minu nooruselinnas Lihulas surnuaiatagusele väljale püsti kivi, mille ühel küljel Hitleri armee mundris sõduri bareljeef. See sai teoks elukutselise dissidendi Tiit Madissoni eestvedamisel ja leidis rahva hulgas küllalt suurt vastukaja. Eestis pole ju vast ühtegi peret, kellel poleks mälestusi läbielatud kannatustest, mis seotud viimases suures sõjas võõra armee mundri kandmisega.  Ellujäänuist  kannatasid kõige rohkem mõistagi need, kes sõdisid kaotaja poolel. Seepärast pole raske  mõista nende soovi näha eluõhtul märki, mis nende kannatusi lunastaks.

Ka minu isal tuli Saksa mundrit lühikest aega kanda. Paraku küll üsna  isevärki asjaoludel. Oma vanuse tõttu ta Vene ega Saksa mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Ometi tuli 1944. aasta hilissuvel meie tallu kamp püssidega mehi kohaliku omakaitsepealiku juhtimisel. Nad võtsid kaasa isa, tema venna ja veel paar samaealist külameest, kes olid tulnud meile appi rukist lõikama. Need mehed saadeti ilma igasuguse väljaõppeta otseteed Emajõe äärde – sõdima pealetungivate Punaarmee üksuste vastu. Mõni kuu hiljem said mu ema ja onunaine teada, et isa ja onu viibivad Põllkülas sõjavangide laagris, ja nad ruttasid sinna pakke viima. Hilisemas elus suutis mu isa kõigest toimunust üle olla, kuid onu saatus oli traagiline. Kui käivitusid uued repressioonid ja  küüditamine, ei pidanud tal närvid vastu ja ta lõpetas elu enesetapuga.

Vaatasin Lihulasse  püstitatud mälestuskivi siira uudishimuga, kuid pean tunnistama, et mingit erilist emotsiooni see minus esile ei kutsunud. Kõigile, kes teavad, missugused olid eesti rahva valikuvõimalused selles üleilmses tapatalgus, on ilmselge, et see kivi võinuks seal rahumeeli seista, nii nagu seisavad üle Eesti paljud Punaarmee ridades langenutele püstitatud mälestusmärgid. Ka koht oli üsnagi sümboolne – vastaspoolel langenute mälestusmärgi lähedal. Seda võis võtta kui sõnumit, et aeg ja muld on nende vastasseisu ammugi tasandanud. Paraku pidas toonane valitsus tähtsamaks meie riigi mainet oma lääne sõprade silmis ja korraldas samba eemaldamiseks „välksõja“. On raske öelda, kuidas hindavad seda aktsiooni tulevased põlved.

Ausammas iseendale 

Kahtlemata on Vabadussõjal meie ajaloos märgiline tähendus. Selle kinnituseks olgu kasvõi see, et igasse maakonda või kihelkonda püstitati omal ajal mälestusmärk selles  sõjas võidelnute auks ja langenute mälestuseks. Need sambad mõjusid mõistagi võõrvõimule punase rätikuna, mistõttu need uute valitsejate poolt imekähku lammutati. Samas on lausa uskumatu, kui kiiresti need mälestusmärgid pärast uue vabaduse saabumist taastati. Nii nagu aastate eest, ei nurisenud ka nüüd keegi kohalikest inimestest samba hinna ega kunstilise taseme üle. Niisugune oli rahva tahe. Lahedamate olude saabudes sai aga uue hoo kurtmine ühise suure samba, Vabadussamba puudumise üle. Aeg-ajalt päädis see nurin samba ideekonkursi väljakuulutamisega. Viimane konkurss ja selle tulemuste väljakuulutamine andis aga avapaugu uuele sambasõjale.

3. märtsi Postimees avaldas kirjanik Tõnu Õnnepalu arvamusloo, milles autor mõtteerksalt ja igati argumenteeritult põhjendab, miks eesti rahvas ei vaja mingit pompoosset rajatist oma iseseisvuse kinnituseks – parim monument vabadusele on hästi toimiv Eesti riik, kus on kõigil hea ja turvaline elada. Õnnepalu toob oma väite kinnituseks selle, et eelnenud viis sambakonkurssi polnud andnud soovitud tulemusi ja ka kuues ei viinud konsensusliku tulemuseni. Kirjaniku arvates avaldub selles mitmekordses ja ikka nurjunud katses kõige ilmekamalt eesti rahva mentaliteet. Ka tema  isa viib oma Vabadussõjas võidelnud isa mälestuseks kimbukese lilli ikka kohaliku mälestusmärgi jalamile, mis püstitati vahetult pärast Vabadussõda rahva ühisel nõul ja jõul.

Paraku ei sobi sedavõrd kaine arutlus võimumeestele, kes näevad võimalust algatatud ürituse najal näidata, et just nemad on kõige õigemad valitsejad, kes Heraklese kombel rahva heaks vägitegusid teevad. Nii jääks see sammas lisaks vabadusele ka neid endid meenutama, ehkki  püsti pannakse see küll kogu rahva raha eest. Siinjuures jätavad aga otsustajad kahe silma vahele ühe olulise detaili. Rahva keeles ja meeles ei pruugita mingi ehitise rajajaid tingimata hakata hardusega meenutama. Pigem kipuvad lõuapoolikud nendele ehitistele andma pilanimesid, mis kleepuvad külge igaveseks. Kes meist ei tunneks Karla katedraali või Hendriksoni küüru? Vähem teatakse Eestis ilmselt seda, et Riias viib üle Daugava vantsild, mille rahvas ristis toonase komparteipealiku järgi „Vossi balalaikaks“.

Üks hoiatav näide on tuua ka Moskvast, kuhu püstitati kunagi sammas, mis kujutas uhkelt taeva poole kihutavat kosmoseraketti. Küllap oli tol ajal ohtlik seostada seda sammast Ljonja nimega, ja seetõttu sai see rahvasuus nimeks „Impotendi unistus“.

Kui nüüd Harjumäel kunagi tõepoolest hakkab kõrguma helendav post, siis pole küsimus ainult selles, kas hakatakse seda nimetama Aaviksoo või Ansipi tuletorniks. Tõenäoliselt leiavad hambamehed hoopistükkis mahlakama väljendi.

ENDEL RIHVK, üks rahva hulgast

[illustratsioon]  Monumendi konkursitöö Hugo Hiibuse nägemuses.

Jaga |