Hirmul on lühikesed jalad

ENN EESMAA,      23. august 2006


Aristoteles alustas oma „Metafüüsikat" lausega „Kõik inimesed on loomupoolest teadmistehimulised." Kuid isegi temasugune geenius ei suutnud ette näha, et meie hulgas elab terve hulk inimesi, kel on kõik juba ammu täpselt teada. Nii selle kohta, mis täna me ümber toimub kui koguni homsete arengute jõujooned ja traagelniidid.

Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöölepingus on välispoliitilistest teemadest põgusalt mainitud vaid mõned laused. Ega rohkem saakski nõuda alles oma koostööd alustavatelt erakondadelt, kelle osa Eesti Vabariigi taassünnis ja tänase taseme saavutamisel on raske üle hinnata. Kuid mõne poliitiku umbusk on kõigutamatu.
Mäletate ju hästi, kuidas võeti vastu uue koalitsiooni esimene ühisdokument, koalitsioonileping. Selles nägid nii mõnedki Eesti välispoliitilise kursi vägivaldset muutmiskatset. Möödunud poolteist aastat peaks olema küllaldane aeg tajumaks, et mingit riigireetmist pole kavandatud, veel vähem toimunud. Vastupidi. Erinevate erakondade esindajaist koosnev Riigikogu väliskomisjon on Keskerakonna esindaja eesistumisel tavaliselt jõudnud oma istungitel üksmeelsele otsusele, vajadusel oleme ka hääletanud, kuid alles pärast kõiki demokraatliku debati printsiipe jälgivaid avameelseid arutlusi.
Uus koalitsioonipartner ei nõudnud välisdelegatsioonide liidrite kohest väljavahetamist, vaid lähtus arvamusest, et kes hakkama on saanud, las jätkab oma tööd. Eesti platsipuhastuslikes tavatingimustes on see mõnevõrra tavatu. Koostöö Reformierakonna poolt juhitava välisministeeriumiga on olnud asjalik ning kõik mu välismaa kolleegid on tihti imestanud, kui sageli välisminister Riigikogu väliskomisjoni istungitel toimuvast mõttevahetusest osa võtab.

NATO leping ja ÜRO harta
Kuid tagasi koostöölepingu ja selle kritiseerijate juurde. Tegelikult on üsna raske vaielda inimestega, kes ilmselgetest asjadest teevad ilmvõimatuid järeldusi. Lepingus pole pikemalt kirjutatud NATO ja Euroopa Liidu teemadel. Arvustajate arvates tähendab see, et koostöölepingu osapooled tahavad mainitud kooslustest välja astuda ja rahvusvahelisse isolatsiooni asuda!
Kas arvustajad tõepoolest eeldavad, et koostöölepingu osapooled kavatsevad lepingus muude oluliste teemade kõrval mainimata jäänud arenguabiprogrammidestki loobuda. Ei midagi niisugust.
Alles hiljuti arutasime väliskomisjoni istungil üksmeelselt, kuidas kiiremini saaks Eesti panust neis suurendada ning mõttekamalt kasutada Euroopa Liidu arengukoostöö instrumenti, mis vastavalt EÜ lepingu artiklile 179 kohaldub arengumaadele. Lepingu sõlmijate arvates pole napis lepingutekstis suurt mõtet rääkida asjadest, kus olulisi probleeme pole. Sellest pole vist vähesegi tahtmise korral raske aru saada.
Oodake ära võimalik uus koalitsioonileping. Selles dokumendis saaks mõnegi teema lisada ning detailsemalt lahti kirjutada. Koostöölepingut kirjutades oli raske ette näha süüdistusi, mille loogikat omaks võttes oleks isegi ÜRO harta ja NATO leping omavahel vastuolus. Lugege või uuesti üle Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5.
Juba esimestes kommentaarides pärast lepingu teksti ilmumist kõlas karm süüdistus, et kaks erakonda tahavad paremaid suhteid Venemaaga. Tule taevas appi! Tänases ja ka homses poliitikas tuleb tahta paremaid suhteid ka Valgevene ja Põhja-Koreaga. Hoopis iseasi on, mis tingimustel ja mis eesmärgil.
Eesti välispoliitika ülim eesmärk on sätestatud me riigi põhiseaduse preambulas. Eesti riik peab olema kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Seda kõigekülgselt ja kõigi vahenditega. Neist moodustavad välispoliitilised teemad vaid ühe osa. Oleks vist üleliigne küsida, mis oleks Eestile parem, kas stabiilne, jõukas ja rahumeelne heanaaberlik Venemaa või umbusklik, ettearvamatu ja kiuslik militaarne suurriik, kelle valduses on ka enamik maailma energiavarudest.

Piirilepingu preambula
Loomulikult ei kavatse keegi muuta Eesti riigi välispoliitilist kurssi. Koostööleping viitab vaid võimalustele selle kursi kaardistamist senisest veelgi läbipaistvamaks, selgemaks ja paindlikumaks teha. Võtame või tekkinud punnseisu piirilepingute kontekstis. Sisuliselt tehnilistele lepingutele lisas Riigikogu opositsiooniliste erakondade tungival nõudmisel kahepunktilise preambula, mis Venemaale osutus vastuvõetamatuks.
Miks nii juhtus? Alles hiljuti koalitsiooni kuulunud ja tollal piirilepingute kiiret ning tõrgeteta vastuvõtmist taotlenud Res Publica muutis mõne päevaga üllatuslikult oma suhtumist ning asus piirilepingute kontekstis sisuliselt mõttetut preambulat nõudma. Seda on paljude teiste välispoliitika autoriteetide hulgas kinnitanud ka Toomas Hendrik Ilves, keda Res Publica peab ometi praegugi oivaliseks riigipeakandidaadiks. Ning Ilvesel on selles küsimuses õigus. Eesti Vabariigi kehtestamist ja taaskehtestamist on ju kogu maailm, kaasa arvatud Venemaa juba ammu tunnustanud. Kui mõni poliitik selles veel kahtleb, on see pigem tema probleem. Sedagi on mulle mitmetel väliskomandeeringutel öelnud paljud riigitegelased. Nende hulgas on nii presidente kui parlamentide juhtpoliitikuid.
Kui meil on NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina pigem vaja piirilepinguid kui piinliku välispoliitilise punnseisu jätkamist, tuleks kaaluda piirilepingute ratifitseerimist kahe naaberriigi välisministri poolt allakirjutatud kujul. See poleks Eesti välispoliitilise kursi muutus, vaid jätkamine sealt, mida juba mais 2005 pakkusid koalitsioonipartnerid Keskerakond, Rahvaliit ja Reformierakond. Kuid sedagi otsust ei saa üks ega kaks või koguni kolm erakonda teiste poolt toetamata koostöös teha. Otsus sünnib selgi juhul vaid ühistöös, kui vaja, hääletades.
Preambulaga erastatud piirilepingute ratifitseerimine nõudis Riigikogu 2/3 enamust. Seega on sellegi võimaluse üle otsustajaks ikkagi rahvas oma esindajate kaudu. Need valitakse Riigikokku märtsis 2007. Milliseks kujuneb tulemus? Kindlasti elab ja tegutseb meie hulgas tarmukalt inimesi, kel juba praegu on selleski osas kõik selge.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)