Kõrge pinge ja keep smiling

Kas tühi sõnakõlks või on sel ka tõde taga?

Ka Eestil on praegu rasked ajad ja võibolla tasuks kaaluda, kas meil on ameeriklastelt midagi ilmavaate alal õppida. Kõigepealt on üllatav, et ameeriklased seda põhimõtet väga tõsiselt võtavad - neil on hulk organisatsioone, keda firmade poolt palgatakse, et oma teenistujates arendada positiivset ellusuhtumist. Võite kindel olla, et kui firma oma raha kulutab inimeste meelsuse edendamiseks, siis pole see nende õnnelikuks tegemiseks, vaid sihiga tõsta firma kasutegurit. Psühholoogilised ja sotsiaalsed uurimised on selgelt näidanud, et positiivse eluvaatega inimesed on edukamad ja produktiivsemad. On samuti kindlaks tehtud, et optimistide eluiga on pikem kui pessimistidel. Seega positiivse ilmavaate treening on mitte ainult kasuks firmale, vaid ta on oluline tegur töötajate ja selle kaudu kogu rahva heaolu tõstmisel.

Tõsine põhjamaa rahvas

Mitte kaua tagasi ilmus ajalehes artikkel tolerantsusest ja umbusklikkusest ja olin äärmiselt üllatunud, kui enamik kommentaatoreid arvas, et väikese ja ohustatud rahvana ei saa meie, eestlased, endale sarnast luksust nagu tolerantsus lubada, sest elame vaenulikus maailmas ja peame alati oma kaitseks olema umbusklikud. Siiski, tänu eestlaste töökusele ja tarmukusele, on taasvabanenud Eesti saavutanud uskumatult kiirelt  kõrge elutaseme, kuid elu nautimise asemel oleme loonud poliitilise kliima, kus elatakse alati pinge ja võitluse vaimus. Palju sellest on tingitud meie karmist saatusest ja rasketest elukogemustest lähemas minevikus, kuid mõndagi on meie poliitikud ise tekitanud, et endale vahva võitleja oreooli saada ja sellega rahva poolehoidu võita. Nimetan siin mõnda probleemi.

Suhted idanaabriga

Sõda on juba kolmveerand sajandit tagasi lõppenud ja meie uus iseseisvus ligi 20 aastat kehtinud, kuid idanaabriga oleme ikka sõjajalal. Võrdluseks võiksime vaadata USA-d, kelle verivaenlastest Jaapanist ja Saksamaast on saanud tema tugevaimad liitlased.  Vaadelgem ka Soomet, kes peale sõja kaotamist suure osa oma majandusest Venemaa majandussuhetele üles ehitas.

Meie Ülemnõukogu, kasutades segast olukorda Moskvas, kuulutas 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi jälle iseseisvaks. See leidis kiiret kinnitamist paljude lääneriikide ja mõni päev hiljem ka Venemaa poolt. Seega oli alusmüür loodud meie riigi ülesehitamiseks ja välissuhete loomiseks. Suhetes idanaabriga sattusime aga konflikti, sest nõudsime peale iseseisvuse ka Tartu rahulepingu tunnustamist ja kirjutasime vastavad piirisätted isegi oma põhiseadusesse. Kahjuks see samm Venemaa suunalt positiivset vastukaja ei leidnud ning sellest on saanud aastaid kestev tüliõun meie vahel. Peaksime ehk pragmaatiliselt tunnistama, et rahvusvahelised kokkulepped sõlmitakse lepinguosaliste huvide ja jõudude vahekorra alusel sõlmimise momendil. Kui need muutuvad, nagu ajalugu on näidanud,   kaotavad kõik lepingud oma pädevuse. Kahjuks ei ole jõudude vahekord praegu meie kasuks, mis annab vähe lootust Tartu rahulepingu sätete taastamiseks. Seega on see aktsioon rohkem sisepoliitilise poolehoiu õhutamiseks kui praktiliseks välispoliitiliseks programmiks. Kahtlematult on poolvaenuline vahekord idanaabriga raskendanud majanduslike eeliste arendamist, mida Eesti geopoliitiline väravapositsioon oleks võimaldanud.

Vahekord vähemusrahvaga

Aastasadu oleme elanud võõra võimu valitsuse all, kuid eelmisel sajandil oli esimene kord, kus eestlasi varitses oht oma riigis vähemusse jääda. Ohu jäätmed, Nõukogude okupatsiooni poolt sisse toodud vene rahvusgrupi liikmed, elavad endiselt Eestis ja neil on rahvusvaheliste tavade põhjal õigus siia jääda. See on tõsine probleem ja kuna oleme selle riigi peremehed, siis lahendamise vastutus on meie ja ainult meie õlgadel. Kahjuks viimase kahekümne aasta jooksul meie valitsus ei ole sellele lahendust leidnud ja lõhe meie rahvusgruppide vahel on suurenenud. Usaldusväärse ja produktiivse kodanikkonna asemel oleme loonud raevuse ja alama klassi, kelle talent on mõnevõrra kasutamata.

Meie parteipoliitika

Taasiseseisvumise ja Eesti riigi ülesehitamise eest oleme tänu võlgu kahele liikumisele - Rahvarinne ja Kongress. Nende poliitiline joon on mõnes suhtes vastandlik, kuid teiselt poolt teineteist täiendav. Mis neil mõlemal puudub, on arusaamine demokraatlikust põhiideest, et edukaks valitsemiseks on absoluutselt vajalik kaine kompromiss ja loov koostöö. Mitmed on siin meist ees. Näiteks president Obama valis oma välisministriks endise vastase, Hillary Clintoni, ja Inglismaal töötavad praegu konservatiivid ja liberaalid koos. Eestis seevastu kestab pikki aastaid vihane sisepoliitiline võitlus. See kindlasti pidurdab, kui mitte lausa ei ohusta meie arengut.

Kõrge pinge elukardetav!

Kui demokraatliku korra siht on leida parimat kompromissi eri voolude vahel, siis autoritaarsel riigikorral on kindel dogma, millele rahva energia suunatakse. Inimeste tugevaima emotsiooni, vaenu, õhutamine on selle tunnustatud meetod - Hitleril oli selleks rassi- ja Stalinil klassivaen. See tundub ka meie poliitikute tunnustatud moodus  olevat. Kahjuks, vastupidi positiivsele ellusuhtumisele, on vihavaen kõrge pinge, mis peale vastase hävitamise mõjub laastavalt ka selle kandjale. Selle märke võime näha ka meie ühiskonnas - meie meeste eluiga on üks lühemaid Euroopas, enesetappudega oleme esimeste hulgas ja alkoholi tarvitamisega ei saa keegi meile ligi. Mis mind väga üllatas, oli see, et oleme ka rahvas, kus jumala salgajate hulk on kõige kõrgem. Paljud kommentaatorid olid selle üle väga uhked.

Ma ei ole usklik ega ole aastakümneid kirikus käinud, kuid, elanud pool oma eluiga kristlikus ühiskonnas, olen õppinud hindama kristliku elufilosoofia tasakaalustavat väärtust, eriti praeguses poliitilises ja rassilises võitlusvaimus keevas maailmas. Tihti annab kristlik juhis „Ja anna andeks meile meie võlad kui meie andeks anname oma võlglastele" lihtsama ja sõbralikuma lahenduse kui vapper rusikanäitamine.

Selle mõttega soovin kõikidele hubast kodurahu ja KEEP SMILING!

Jaga |