Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eestlane juhib Kremlit

MAX KAUR,      07. september 2016

Aastaid tagasi viitasin Anton Vaino sädelevale karjäärile Vladimir Putini juures. Karl Vaino pojapoeg oli juba viis aastat tagasi Venemaa valitsusaparaadi juht, minister. Nüüd siis kõrgeim saadaolev koht Venemaal – presidendi administratsiooni juht. Mees on tuntud kui osav ametnik ja diplomaat, samas aga kui heatahtlik, abivalmis, organiseerimisvõimeline tegelane. Tal pole vaenlasi – Venemaal on see imede ime. Ta saab läbi nii peaminister Medvedeviga, kes teda isiklikult õnnitles; patriarh Kirilliga, kes teda isiklikult õnnitles; Venemaa sisepoliitikat juhtiva Volodiniga, kelle ülesandeid ta puhkuse ajal täitis. Haruldane juhus.

 

Ilmselt siin mängivad rolli geenid. Karl Vaino, erinevalt väärarusaamadest, oli puhas eestlane. Tema isa Heinrich Vaino pärines Järvamaalt, ema oli Liidia Savi. Karl Vaino elukaaslane ei olnud küll eestlane, aga pärit Eestist. Ka Karl Vaino poja Eduardi naine oli pärit Eestist.

Nii et Anton Vaino on tavaline Eesti inimene. Ta oli kogu oma noorusaja Eestiga seotud. Valitsussuvilate rajoon Keila-Joal ning ladviku suvilaterajoon Lohusalust Laulasmaani oli tema pärusmaa kümneid aastaid. Eesti keel oli tal kehvake, aga ikkagi ta rääkis natuke. Fakt on, et ta käis läbi omaealiste eesti noorukitega. Arvan, et eesti keele tundmine tegi võimalikuks, et ta omandas heal tasemel ka jaapani keele, mis pani aluse tema diplomaadikarjäärile Vene välisministeeriumis.

Presidendi administratsiooni protokolli juhtima pääses Anton Vaino loomulikult protektsiooni abil, ning fakt on, et FSB kiitis tema kandidatuuri heaks. Tema karjäär Putini juures on olnud erakordselt pikk. Ja isiklikult pööraselt edukas. Nüüd ongi Anton võimupüramiidi tipus.

Nagu omal ajal vanaisa Karl Vaino Eestis. Kes muide oli eraelus sõbralik papi, nagu tema isa Heinrich Vainogi, partei Tomski oblastikomitee töötaja, kes sai Stalini ajal kuulsaks Turuhanski krais suu- ja sõrataudi vastu võideldes. Aga need sõbralikud papid jõudsid ometi, kuidagimoodi, raskel poliitikarajal võimupüramiidi tippu. Siin juhuse järele ei lõhna. Loevad võimed. Jääb nüüd oodata ainult, kes vene rahval nendest Anton Eduardovitši võimetest ka midagi kasu on.

MAX KAUR, Mustvee



Viimati muudetud: 07.09.2016
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail