Põlatud torujüride kaitseks

VÄINO UBINA,      11. aprill 2007


Imelik oli kuulda menukirjanikult ootamatult lamedat arusaama kirjanduse tarbimisest ja torujürist kui madalamasse kasti kuulujast. Kuidas siis küll niimoodi kirvega kurge püüda, teha kellestki nagu inimene alla arvestuse, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses? Loen Andrus Kivirähki intervjuud 16. veebruari Päevalehest ja püüan aru saada, kas järgmised fraasid ongi inimhingede inseneri maailmavaade või lihtsalt kirjanduslik liialdus: „Lõppude lõpuks, ega tubli torujüri ei peagi olema kursis kirjandusega, peaasi, kui ta oma tööga hakkama saab! Ja eks igaüks siis ise otsustab, kas ta tahab tulevikus olla torujüri või kogeda elus ka midagi huvitavamat. Ega kedagi ei saa ninapidi kultuuri sisse suruda. Mis me topime talle Dostojevskit või Tammsaaret, kui ta hambad risti ajab."

Ja seda võib kirjutada tegelikult ajakirjanikudiplomiga inimene, kes ometi peaks olema sinasõber eluga, kõigi nn torujüridega, kelle tööst ja tegemistest me igapäevane praktiline elu püsti püsibki!

Poleks neid „torujürisid", upuksime varsti solgi ja essu sisse, poleks vett pesemiseks, poleks sooja tubades, poleks elektrit valguseks ega teleri ja külmiku jaoks, poleks poest leiba tuua ega hommikul ajalehti osta. Aga kui mõeldi torujürisid otseses mõttes – ka siis kärna kirjaniku keelele! –, oleksime nendeta hädas kui mustlased mädas; pole mõtet seda siin punktikaupa ära kirjeldada. Iga menukirjanikust ehk pisut taibukam kodanik oskaks sellest tuleneva õigesse võtmesse panna. Olgu siis see torujüri ükstaskõik mis alalt, milleta me päevagi läbi ei saaks.

Vastukaaluks võiks kui lauaga lajatada, et kas ühestki kirjatükist me sedavõrd ära ripume, on's see siis juba kirjutatud või veel kirjutamata või jääb ka kirjutatult eikellegi loetuks. Ausalt, ei juhtu ei maavärinat ega päikesevarjutust, ei uputa solki, ei olda joogi ja pesuveeta, ei jääda pimedusse ega külma.

Aga mis puutub nüüd otseselt torujüride lugemusse või kultuuritarbimisse, siis moodustavad nad ikkagi inimkonna selle paremiku, kelle pärast menukirjanikulgi tasub üldse paberit määrida, mitte ülbitseda oma lugemusega, pidades neid, kes pole lugenud sama kui härra Kivirähk, mingit alamat sorti tegelasteks. Ei usu, et ainult tema loetu mingiks etaloniks peaks olema. Lugeda on muudki, ja mitte vähe. Nii et ka kirjaniku nokast ei pudene alati pärleid sigade ette. Menukirjanikuks tegid tedagi needsamad tuhanded torujürid oma lugemusega, mitte aga mingi eliitklass, kes ehk ei teagi selletaolise kirjamehe olemasolust, veel vähem tema loomingust. Asisematele on lugeda Kroonika, veel asisematele raha.

Nii et – lugupeetud menukirjanik, pole vaja sedasi sülitada kaevu, kust ka ise vett võtad! Kõik, mis sülg suhu toob, pole veel ainumas tõde. Lausendi algul öeldud kiidusõna ka torujüride tubliduse kohta ei anna veel neid edasises tekstis õigust pidada tuhajuhaniteks, kelle najal enda kultuursust kergitada.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)