Tunne Kelamil asendab lähiajalugu soovmõtlemine

ALLAN ALAKÜLA,      16. märts 2005


„Isamaaliidu esimehe ja europarlamendi saadiku Tunne Kelami sõnul oleks Eesti praegu võrreldav Ukrainaga, kui 15 aastat tagasi poleks kogunenud Eesti Kongress," kuulutasid laupäeval järjepanu BNS, uudisteraadiod ja telekanalid Eesti Kongressi aastapäevakonverentsi uudist. Oleksid on aga ajaloo hindamisel kehvad nõuandjad.

Ausalt öelda peale selle et Ukraina on praegu moes, pole Kelami toodud paralleelil mingit seost tegelikkusega.
1990. aastal 24.veebruarist 1. märtsini toimunud Eesti Kongressi valimistest võttis selleks ajaks registreeritud 845 346 Eesti kodanikust ja kodakondsuse taotlejast osa 557 118 kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat (s.o 70% valimisõiguslikest). Sama aasta 18. märtsil valitud ENSV Ülemnõukogu valimistel osales aga 78% hääleõiguslikest isikutest, kuigi näiteks ERSP ja Tunne Kelam neid valimisi boikoteerisid. Muide, aasta hiljem, 1991. aasta iseseisvusreferendumil, oli osavõtt veelgi kõrgem (83%), kuigi terve Eesti Komitee seda avalikult boikoteeris.
Eesti Kongress oli 15 aastat tagasi kindlasti oluline, kuid kaugeltki mitte nii määrav tegur siinsel poliitilisel maastikul, nagu võis jääda mulje Kelami jutust nädalavahetusel.
Kelam väitis: „Eesti Kongressita ei oleks Eesti kindlasti praegu Euroopa Liidus ja NATOs."

Läti Kodanike Kongress tekkis Eesti omast aasta varem – 1989. aastal. 1990. aastal kutsus Läti Kodanike Kongress üles boikoteerima Läti Ülemnõukogu valimisi, kuid läbikukkunud boikoti tulemuseks oli Kodanike Kongressi marginaliseerumine. Läti Kongressi roll oli 15 aastat tagasi veelgi väiksem kui Eestis.
Leedus polnud kodanike komiteesid ega kodanike kongressi üldse. Sealne riikluse kontseptsioon on Eesti ja Läti omast erinev. Ometi said nii Leedu kui Läti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks täpselt samal ajal ja enam-vähem samadel tingimustel kui Eestigi. Kodanike kongressidel polnud seejuures ühelgi juhul mingisugustki rolli.

Kelam märkis, et kui Eesti kodanikke poleks registreeritud, oleks Nõukogude Liidu lagunemise järel saanud õiguse Eesti tuleviku üle otsustada kõik sel ajal Eestis elanud inimesed, kaasa arvatud 1/3 rahvastikust moodustanud mitte-eestlased ja siin olnud nõukogude sõjaväelased.
Kui vaadata Eesti Kongressi parteilist koosseisu, siis valiti sinna ka üle 30 EKP esindaja. Vaid mõni nädal hiljem valitud ülemnõukogus oli aga viis nõukogude sõjaväelast (kellest mõni kaldus 1991. aasta putshi ajal ka iseseisvuse poole), EKP esindajaid oli neli ning intreid kaks. Kuivadest arvudest ilmneb, et senise rezhiimi lagunemisega võimu kaotanud kommunistid tegid panuse radikaalsemale Eesti Kongressile ning ülemnõukogus olid kommunistide positsioonid hoopis nõrgemad.

Kelam nentis: „Tõenäoliselt oleks Eesti jõudnud uue põhiseaduse vastuvõtmiseni ka ilma Eesti Kongressita, kuid see oleks toonud Eestile pseudodemokraatia ja riigi etteotsa oleks saanud endise nomenklatuuri ja kurjategijate liit. Eesti oleks praegu samas olukorras nagu Ukraina, Moldova või Kaukaasia riigid," lausus Kelam.
Võimalik, et Kelami arvates tõusis näiteks Leedus, kus meiesarnast kodanike kongressi polnud, võimule endise nomenklatuuri ja kurjategijate liit Algirdas Brazauskase juhtimisel. Ometi on Leedu rahva elujärg vähemalt samasugune kui mitte meist parem. Kui aga rääkida kurjategijate võimuletulekust Eestis, siis nii ERSP kui ka Isamaa tuumiku 1990. aastate alguse punastest ja mustadest rahastajatest ei tahaks küll enam uuesti juttu üles võtta.

Kelam lisas: oluline osa oli Eesti Kongressil ka rahvuslikul pinnal tekkida võinud konflikti ärahoidmisel. „Eesti Kongress andis mitte-eestlastele signaali, et ka nemad võivad taotleda Eesti kodakondsust. See oli vahend, millega killustada Eesti iseseisvuse suhtes vaenulikult meelestatud interrinde toetajaid," nentis Kelam.
Tegelikult koaleerusid nii Eestis kui Lätis kommunistide vahendusel rahvusradikaalidega just internatsid. Ka tagantjärele hinnates oli tegemist selgelt rahvuslikke pingeid suurendanud, mitte vähendanud foorumitega. Leedus olid rahvustevahelised pinged kõige väiksemad – seal aga kongressi polnud.

Eesti kodanike isikutunnistuste trükkmiseks annetatud raha kadumine on tänaseni lahendamata kriminaalasi. Lõdvalt jagatud kodakondsuse taotlejate tunnistused muutusid aga nii laiaks võltsimisobjektiks, millest tekkinud probleemidega maadeldi veel 1990. aastate teiselgi poolel.

Lõpetuseks ka minu poolt üks „oleks": Kui EKP Tartu Linnakomitee oleks tänase suure rahvuslase ja kibeda antikommunisti Tunne Kelami 1963. aastal tema enese palvel komparteisse vastu võtnud (varem oli ta NLKPsse pürginud Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi algorganisatsioonis), siis oleks teistsugune ka tema mälestus Eesti taasiseseisvumisest. Aga „oleks on paha poiss" õpetati mulle sügaval okupatsiooniajal juba lasteaias.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)