Jaanirahu

Jaaniõhtul võetakse vabalt. Grillitakse liha ja libistatakse õlut, lustitakse täiega. Ollakse looduses ja tuntakse ennast osana sellest. Ollakse vaba.

Jaanipäev on looduse püha.  Aasta pikim päev hakkab rohkem ruumi andma ööhämarusele, nooruslik kevad asendub küpse suvega. Jaanipäev pole linnapidu, seda ei tähistata umbsetes pubides või tolmustes tantsuklubides. Jaanipäev viib inimesed loodusse. See on hea.

Mulle tundub, et inimesed linnakividel kapselduvad endasse, neisse koguneb tigedust ja sappi, nad on justkui seletamatu pinge all. Kui see linnainimene satub jaaniajal maale, vaat siis ta avaneb, hingab täie rinnaga, ringutab käsi taeva poole ja õhkab: oh, kui tore! Vabadus! Loodus! Hing täitub helgega, halvad mõtted hajuvad, headus võidab.

No ei kujuta ette, et keegi kirjutaks sumedal suveööl jaanitule ääres mõnd sapist kommentaari! Tigedust täis tatipritsimised sünnivad enamasti ikka linnas, läppunud kontoriruumis. Jaanitule ääres leebub ka tigedaim inimene. Võib öelda – saabunud on jaanirahu.

Jaanituld peeti pühaks ja jaanitule suits pidi puhastama. Hüpati üle jaanitule, et kõik halb, mis külge oli korjunud, ära põleks. Inimene sai seeläbi puhtamaks, paremaks. Sest ega ka kõige pahuram inimene ise ei ihka olla halb ja kiuslik. Temagi sooviks olla parem, selline, keda kaasinimesed ei vihka, vaid austavad. Laseme siis jaanitulel teha oma puhastustööd, ja kui oleme kasvõi sel ööl muutunud ivake inimlikumaks, terake targemaks, sutsukenegi soojemaks, püüdkem säilitada õndsat jaanirahu meis võimalikult kaua – jõulurahuni välja.

Tigeduse ja vihaga on inimene suuteline ainult hävitama. Millegi ehitamine, loomine, suure sündimine saab teoks ainult helges ja positiivses meeleolus, rõõmsas õhinapõhisuses. Tigedusega võib luua küll tapamasinaid, kaunid katedraalid sünnivad aga ainult hardas usus ning kõikevõitvas ligimesearmastuses.

Oma järgmise raamatu jaoks materjali kogudes leidsin 90 aasta tagusest Võru Teatajast kirjutise „Jaanipäevaks“:

„Kevade oma võrratu värviküllusega on haripunkti jõudnud, äratades elule hulga elusid looduses. Kõige kaunimas ja heledamas rüüs esineb loodus vaatajale sellel aasta-ajal. Igal sammul ärkamine ja elu. Lustiküllasemad lauludki on enamikus pühendatud kaasakiskuvale ja virgutavale kevadele, mis on kui alaliselt naeratav lapsepõlv inimese elus. Kevade ja noorus – need on nagu kokku kasvanud mõisted, nagu lahutamatud kaksikvennad. Värviküllus, õitemeri ja hoovav elu tervitavad sind igal sammul, andes samase vastukaja hinges. See looduse kaunim aeg on möödumas.

Veel ainult täna elame kevadele, kuid homme juba tervitab meid ilus ja päikeseküllane suvi. Loodus jätab jumalaga oma lapsepõlvega ning sirutab käe nooruseale. Kui palju sarnasust on sellel üleminekul vastava vaheldumisega inimese elus – lapsepõlvest nooruseale!

Andugem mõtetes sellele harmooniale inimese ja looduse vahel. Õppigem tõsiselt armastama kaunist kevadet ja ilusat suve, siis armastate ka oma lapsepõlve ning noorusega.

Üks päev aastas on saanud nagu verstapostiks, mis lahutab möödunud aja ühes oma nähtustega eelseisvast. Ühele poole jääb pidulik kevade ja suvi, teisele poole tõsise palgega sügis ja talv.

See päev on jaanipäev, mida oleme harjunud pühitsema looduse pühana.

Jaanilaupäeva keskööl õitsevat sõnajalg ainsal sekundil, peidetud kohas ja ainult kõige julgemad ning leidlikumad võivad seda õnneõit leida.

Eesti rahvas! Sa oled selle õnneõie leidnud, kuid teda tuleb ikka ja ikka jälle leida.“

See on kirjutatud 21. juunil 1926. aastal. Sobib ju ka tänasesse päeva!

Oleme oma õnneõie leidnud, aga kandkem hoolt, et ta jälle kaduma ei läheks – nagu vahepeal juhtus. Hoidkem üheskoos seda õnneõit – meie oma Eestit. Tõhus on see hoidmine mitte omavahel kraageldes, et kelle tee kõigi õnnele kõige õigem on, vaid ainult üksmeeles ja heas tahtes tegutsedes. Hoiame kokku, sest meid on vähe.

KESKMÕTE: Hoidkem üheskoos seda õnneõit – meie oma Eestit.

Jaga |