Anu Saagim: Olen inimene nagu iga teinegi

KERSTI TUISK,      15. oktoober 2003


Kodus ta süüa peaaegu mitte kunagi ei tee. Armastab käia restoranides, eelistavalt Controventos. Maitsevad pastaroad ja meeldivad valged ning kollased roosid. Kasutab Elisabeth Ardeni kosmeetikat ja maandab pingeid napsu ning seksiga. Sõidab autoga ja ühistransporti ei kasuta, vajadusel tellib takso, eelistades Tulika taksofirmat.

Selline on nn skandaalne ärinaine Anu Saagim. Meie lehe lugejad hakkasid tema vastu rohkem huvi tundma seoses saatega "Ekskursioon", kus nad koos Heimar Lengiga saadet juhtisid. Heimar Lenk - selline rahvamees ja Anu Saagim - ärahellitatud trendibeib … See on õudne … Mida see Lenk ometi mõtleb? Ise riigikogulane … Kui labane … Pealegi ei pidavat Saagim tegelikult üldse nii hea välja nägema, lihtsalt fotode tarvis üles löödud. Ja on endast nii heal arvamusel, et üle mõsituse …
Helistasin Anule ja küsisin, kas ta ei annaks Lengi lemmiklehele intervjuud. "Jah, loomulikult, pean järele vaatama, millal mul vaba aeg on." Kui ütlesin, et tegelikult oleks ainus võimalus täna-homme, et järgmisse lehte jõuaks, kostus teiselt poolt: "Niiiiiii ruttu!!! No mis ma teen? Mul on homme filmivõtted, helistan, kui mingi auk on." Ja nii ta tegi, uskumatu täpsusega. Kohtusime Park Hotellis ja pean teile kohe alustuseks ütlema, ta näeb väga hea välja, tegelikult ka …

Enne "Ekskursiooni" saadet kaltsukates käinud olid?
Sõbranna on mind paar korda neisse vedanud ja paar asja olen tungival pealekäimisel endale ka ostnud. Mul ei ole kaltsukate vastu midagi, olen seal kohutavalt vingeid asju näinud. Kuid mulle hakkab nende juures hoopis miski muu vastu, see lõhn näiteks. Ja mul on niisugune tunne, nagu saaksin selle riideesemega tükikese teisest inimesest enda külge.
Kui vaatan oma sõbrannat, kes viitsib ja jaksab kaltsukatest neid asju jahtida, siis tean, et mina seda ei suudaks. See on üks pikk protseduur, millega peaks jaksama tegelda. See on inimestel pigem mingi harrastuse moodi asi vist. Neil on välja kujunenud oma lemmikkaltsukad lemmikmüüjatega, kes siis kohe helistavad, kui uus kaup sisse tuleb. Minule on palju lihtsam vajalik asi poest osta. Palju asju kauplen endale ka nendest riietest, mis mulle pildistamiste ajal selga "topitakse". Olen hea ärarääkija, saan need üpris odavalt kätte. Kuid kordan, ma ei vaata sugugi halvasti inimeste peale, kes seal käivad.
Muide, suvel, kui olime "Sigade revolutsiooni" filmivõtetel, siis stilistid Kerli Tinn ja Katrin Sipelgas tirisid mind mingisse Põlva kaltsukasse ja leidsid mulle sealt vingeid asju. See oli lahe.

Milliste inimestega sa meeleldi ei suhtleks?
Kade inimene on alati vastik inimene. Ei pruugi isegi mingit vestlust alustada, näed kohe tema pilgust, et on kade. Vaatab sulle otsa ja nägu läheb tal hapuks ja virilaks. Isegi kui vägisi naeratust näole manada püüab, ei suuda ta seda varjata. Selliseid inimesi ma väldin. Hästi ebameeldivad on ka silmakirjalikud inimesed. Mõni on minu ees nii suur sõber ja kamraad ning siis kuulen, et tegelikult ei ole tal minu kohta mitte ühtegi positiivset sünonüümi.

Millal tundsid viimati rahapuudust?
Oh, meie peres on pidevalt raha puudujääk.

Kui suur see summa siis on, mis pidevalt puudu jääb?
No ilma rahata me muidugi ei ole. Kuid olen selline paanitseja tüüp, kes kogu aeg arvestab, et raha peab just nii palju olema, et terve elu ära elada saaks. Et kui midagi juhtub, siis oleks muretu. See muidugi ei tähenda, et mul peaksid miljonid olema.

Oled heategevuseks raha annetanud?
Jah, olen küll. Ei hakka üles loetlema kuhu ja kui palju, siis poleks see enam heategevus. Olen siiski üsna ettevaatlik igasuguste suurte organiseeritud korjanduste suhtes, kus suur osa rahast läheb ilmselt nendele inimestele, kes seda raha korjab ja ma ei tea, kus selle raha lõppsiht on. See teeb mind närviliseks ja seepärast eelistan annetada raha mingite konkreetsete asjade muretsemiseks.

Mida sa raha eest ka ei teeks?
Ma ei annaks oma last kunagi ära, ma ei reedaks oma vanemaid … Kuid lihtsamatest asjadest … ma ei läheks näiteks ujuma kusagile Kuuba rannikule, mis kubiseb haidest. Ma ei roniks Himaalaja tippu isegi siis, kui selleks võimeline oleksin ja selle eest suure rahasumma saaksin, sest seal on külm ja muidu karmid tingimused, mis mulle ei meeldi. Kuid minu juures tuleb alati raha mängu, raha eest oleksin valmis paljusid ekstreemseid asju tegema, olgugi et olen loomult jänespüks.

On sulle ülekohut tehtud?
Kõige rohkem ülekohut on mulle teinud ajakirjandus. Veel kümme aastat tagasi olin ajakirjanduses ilmunud tõele mittevastavate artiklite sisust shokeeritud ja paanikas, elasin seda nii üle, et terve päev oli rikutud. Nüüdseks olen karastunud ja seda enam südamesse ei võta. Juba sellepärast, et tänane uudis on homseks minevik. Pigem tunnen muret oma lähedaste pärast, kes seda rohkem üle elavad. Näiteks ema ja õde. Kuid minu pärast ei tasu muretseda, minu küljest voolab kogu see sopp maha nagu hane seljast vesi.

Tooksid mõne näite?
No neid on olnud nii palju, et ei jõuaks üles lugeda. Hiljuti ehk see, kus minu rasedusest kirjutati. Ma fabritseerisin selle küll ise selles mõttes, et visuaalselt võis mõni nii arvata küll. Tegin lihtsalt väikese katse selle kohta, kui põhjendamatult ja kontrollimatult ajakirjandus mingi asja üles võtab. Kuid enne kui sellest esikaane lugu teha, oleks võinud ikka minu käest ka üle küsida, olen ma rase või ei.
Või näiteks, kui tegin saadet "Salasuhted", kirjutasin ajakirja Trend kolumni salasuhetest. Soome ajakirjandus, vaevumata võtmast korralikku tõlki, fabritseeris selle selliselt, et Anu Saagim ja Risto-Matti Ratia suhtuvad salasuhetesse positiivselt ja juba lausa soovitavad seda inimestele. See oli aga totaalne vale. Ja siis ärritus mu mees esimest korda nii väga, et andis asja politseisse. Ja just paar päeva tagasi sain teada, et Risto-Matti võitis ja sai kahjutasuks 3000 eurot, mis on päris suur summa. Ise olen alati öelnud, et ei maksa ajakirjandusega sõdida. Pärast seda juhtumit hakkasin aga mõtlema, et äkki peaks ka laimu eest kohtu kaudu valuraha nõudma hakkama. Soomes see igatahes toimis ja ilma mingite piinarikaste protseduurideta.

Kumma maa ajakirjandus on sinu suhtes sallivam?
Kunagi ammu-ammu oli eesti ajakirjandus minu suhtes sallivam, kuid täna ütleksin, et Soome on nagu inimlikum. Eestlased ajavad asja natuke üle võlli, nad on liiga innukad.

Millisesse saatesse sa esinema ei läheks?
Mis saated seal üldse lähevad? Ei ole nii suur telefänn. Arvan, et ma ei esineks Urmas Oti saates. Vaevalt, et ta mind sinna üldse kutsukski. Arvan, et minusugune inimene teda üldse ei huvita.

Kes on sinu suurim autoriteet?
Minu abikaasa. Kui tema ütleb minu kohta midagi laitvat või kiitvat, siis see on ainukene inimene hetkel, kelle nõu ma kuulda võtan. Mitte kõiges, kuid väga paljudes asjades. Tema arvamus loeb mulle kohutavalt. Ta on haruldane inimene. Mulle meeldib tema juures kõik - tema käitumine, tema olek, see mida ta teeb …

Kui tihti ta sind manitseb?
Väga tihti, enamuse ajast. Talle ei meeldi see, mida ma teen.

Kuid teed ju ikkagi?
Jah … Ma ei ole küll eriti mõjutatav, kuid tänu tema manitsustele tõmbun veidike oma tegemistes tagasi, muutun arvestavamaks … just tema suhtes. Kusagile kuklasse jääb tiksuma, et oi-oi-oi, Risto-Mattile see vist ei meeldiks …

Kõige meeldivam kingitus?
Kui mind näiteks nädal aega kodus ei ole olnud (Soomes) ja siis sinna lähen, on Risto-Matti hommikul turul käinud ja mulle metsikult roose ostnud. Tema ei piirdu ühe roosiga, vaid ostab neid metsikutes kogustes, mis tekitab sellise suursuguse tunde. Kogu tuba on roose täis. See läheb mulle nii südamesse, et kohe pisar tuleb silmanurka.

Kui sind hästi moositaks, astuksid mingisse parteisse?
Arvan, et ei. Kuid kunagi ära ütle ei, eks? Sest praegu on see käsil just …

On üldse midagi sellist, mida inimesed sinust veel ei tea?
Et olen täiesti normaalne inimene …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)