Nädala juubilar VLADIMIR VELMAN 65

Vladimir Velmaniga kohtusin ma 1980-ndate aastate keskel Narvas. Olin siis Narva muuseumi direktor, kui märkasin, kuidas soliidne härrasmees - juba tuntud Eesti Televisiooni töötaja - uuris meie muuseumi eksponaate. Mõne aja pärast tutvusime Narva kindluse hoovil. Rääkisime Narva linna ajaloost ning Vladimiri sugulastest, kes olid Narvaga seotud. Minu jaoks oli see kohtumine väga huvitav ja ka tähtis, kuna sain teada küllalt palju sellist, mis jäi ametliku ajaloo piirest väljapoole, Vladimir seda kõike aga teadis. Hiljem pidasime  sidet ja suhtlesime aeg-ajalt.

1980. aastate lõpul ja 1990-ndate algul aga viis saatus meid ühte meeskonda - Eestimaa Rahvarinde „vene sektsiooni". Koos Vladimiri ning teiste aktivistidega osalesime kõikvõimalikel kohtumistel ja debattidel, koostasime programmdokumente ja pöördumisi, esinesime raadios ja televisioonis. Loomulikult sõltus meie sektsiooni edu suurel määral sellest, et meie kõrval oli professionaalne ajakirjanik Vladimir Velman.

Viimased kümme aastat töötame jällegi ühes meeskonnas -  Keskerakonnas ja Riigikogus. Ma olen Velmanile äärmiselt tänulik abi eest, mis ta osutas mulle mu Riigikogus töötamise algusaastatel. Ta kiirendas üsna tõsiselt minu sulandumist saadikutöö rütmisse ning i aitas kiiremini omandada Riigikogu tegevusnüansse. Nii et täiesti loomulik oli see, et toetasin Vladimirit, kui tema kandidatuur esitati fraktsiooni aseesimehe kohale. Mina pole tema tegevuses mingil moel pettunud, sest Vladimir on ülesannetega oma uuel ametikohal vägagi edukalt toime tulnud.

Palju õnne Sulle juubeliks, vana sõber!

Eldar Efendijev

Bulat Okudžava ühes laulus olid kunagi sõnad:

„Öelgem õige üksteisele komplimente,

on ju neis armastuse õnnelikemaid momente..."

Tõepoolest, öelgem! Eriti siis, kui meie sugulaste, sõprade ja kolleegide eluteel on tulemas järjekordne suurpäev...

Ja täna tahan teha komplimendi oma kolleegile nii ameti kui ka elukutse poolest. Tuntud ajakirjanikule, tuntud poliitikule Vladimir Velmanile...

Vladimir! Ei! Volodja - nii on mulle harjumuspärasem ja kuidagi soojem - tähistab varsti oma 65. sünnipäeva!

See on mõeldamatu!

Mul on silme ees rohesilmne, mõõdukalt tõsine, mõõdukalt naerulembene, püsivalt energiline, asjalik ja heatahtlik noormees...

Me töötasime koos ühes süsteemis - tele- ja raadioajakirjanduses, Tallinna linnavalitsuses, Põhja-Tallinna halduskogus. Olime noored ja ilusad! Ja tundus, et kõik ümmargused juubelid on teab kui kaugel! Aga aeg lendab, ja nüüd oleme vaid ilusad, ning ümmargused juubelid, kui teeäärsed verstapostid, vaid vahetuvad üksteise järel.

Volodja on edukas ja täisväärtuslik inimene. Administratiivsel tööl veedetud ajaga ei ole ta bürokraadiks muutunud, temast pole tulnud  võimukat ning paksunahalist ametnikku ja ta teeb tänini noorusliku maksimalismiga vahet elus esineval mustal ja valgel. Volodjal on äärmiselt hea omadus - ta ilmub alati õigel ajal sinna, kus on tema abi tarvis.

Ta on õnneseen! Kõik on tal elus õnnestunud. Ja poja on ta üles kasvatanud, ja puu istutanud - kusjuures puid pole mitte üks! Vaid maja on veel ehitamata... Kuid see jäägu elu teise poole tööks.

Volodja, ma tahaks Sulle täna soovida, et jäägu Su mõistus helgeks, süda aga targaks!

Nelli Privalova

Jaga |