Mõni mõte kooseluseadusest

Tegelik probleem on selles, et ei häiri mitte seadus ise kui selline, vaid häirib seaduse vastuvõtmise viis. Kui Valdo Randpere räägib televisioonis korduvalt, et see seadus ju puudutab nii väheseid ja et see on nii väike asi, et pole mõtet sellest suuremat kära teha, siis tekib minul õigustatud küsimus, et kas nii käibki Eestis väikeste huvigruppide eestvedamisel neile soodsate seaduste vastuvõtmine? Et kui tuleb mingi seltskond valitsuse jutule, et neil oleks nüüd siin väikest seadust või seadusemuudatust vaja, siis ainuke argument ongi, et see puudutab ju nii väheseid, et sellest pole mõtet rääkidagi. Kui siin ei lõhna korruptsiooni ja huvigruppide mõjuvõimu järele, siis olen ehk ise millestki valesti aru saanud.

Teine asi, mis mind isiklikult kulmu kergitama ja küsimusi esitama paneb, on argument, et tegelikult on seda seadust ju erisoolistele paaridele vaat et kõige rohkem vaja.

Siin räägin ma nüüd konkreetselt iseenda seisukohast. Meil naisega on kahepeale kaks last ja täiesti töötav ja toimiv pere. Ilma igasuguste lepinguteta. Ka ilma abieluta. Ja kui nüüd keegi tuleb minule väitma, et just mul on sellist seadust kõige rohkem vaja, siis ma küsiks vastu: kust te sellisele järeldusele tulnud olete? Kus on kõik need uuringud, kus on rahva nõudmine ja vajadus sellise seaduse järele? Kui erinevaid petitsioone ja meeleavaldusi oma vajaduste avaldamiseks kasutab tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi, siis kus on need tuhanded või sajadki allkirjad, mis sellisel kujul kooseluseadust nõudnud on? Kas enne selle seaduse vastuvõtmist üldse mingitki analüüsi ja uuringut tehti, kellele ja miks seda seadust vaja on? Kui oli vaja samasooliste kooselu seadustada, siis nii olekski võinud seda asja serveerida, ausalt. Mitte aga siiamaani tulihingeliselt väita, et minule kui vabaabielus olevale pereisale on seda seadust kõige rohkem vaja.

JANEK PLADO

Jaga |