Uskuge rohkem jõuluvana kui uut parteid

Sel sajandil on meil parteimaastikule lisandunud kaks erakonda: Res Publica 2002. aasta kohalikeks valimisteks ja erakond Eestimaa Rohelised 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Kumbki neist ei tekkinud väljapaistva liidri ümber, vaid nende taustal oli palju aastaid tegutsenud MTÜ ja sõpruskond koos huvitatud sponsoriga.

Esimesel juhul oli selleks Ühendus Vabariigi Eest, mis andis 1999. aasta valimistel toetuse Isamaaliidu kandidaatidele ning hiljem sai raha peamiselt Tõnis Paltsilt. Teisel juhul Eestimaa Roheline Liikumine, mis kujutas endast sõpruskonda looduskaitseliste huvidega inimestest, kes organiseeriti 2005. a. samuti parempoolsete vaadetega poliitikute poolt projektiparteiks.

2007. aasta valimiste järel kaasati Rohelised algselt valitsusliidu kõnelustesse, kuid lõpuks jäid parlamendis opositsiooni ning müüsid end 2009. aasta maksutõusude läbisurumise ajal kliimaagentuuri moodustamise rahade eest valitsusliidule (said 86 miljonit krooni enesemüümise eest). Kuigi ametlikult eksisteerivad nad edasi, siis valimistel osalemisega Rohelised silma ei paista ja nende sponsorid on samuti lahkunud.

Meenutan mõnesid uue partei loomisi, millest pole midagi välja tulnud. Enne Kristiina Ojulandi tuli loomismõttega välja Vaba Isamaaline Kodanik, mis Andres Herkeli isikus on kõige ehtsam Isamaaliit 2.0 versioon ehk vanade kampsunite ellujäämisvõitlus.

Kahe viimase aasta sisse jäävad vabamehed ja ACTA-vastased, kes tõid rahva tänavatele protestima valeliku poliitika vastu, tõmbusid siis aga tagasi ning lõid valitsusliidu ees kannad kokku. Rahvakogu loomise taustal tekkisid samuti jutud plaanitavast erakonnast. Pärast Silver Meikari paljastusi Reformierakonna varjatud annetamisskeemidest usuti, et selle taga seisavad Daniel Vaarik ja Indrek Neivelt, kes soovivad luua oma partei.

Eriti aktiivseks kujunes 2010. aasta kevad, kui riigiteater NO99 testis 7. mail Saku Suurhallis lavastusega „Ühtse Eesti suurkogu" inimeste meelsust võimaliku partei asutamiseks. Tõepära loomiseks olid neil löövad telereklaamid. Samuti väliplakatid, mille nad ise ära sodisid ja süüdistasid siis selles erakondi. Mäletan ETV saateülekandest Marko Reikopi küsimust Hans H. Luigele „Kas partei tuleb?" ja saadud vastusena kinnitust, et isegi pangakontod on juba olemas.

2010. aasta juunis oli Mati Väärtnõul idee E-erakonna loomiseks, aga kodulehe uudiste põhjal lõppes see tegevus 2012. aasta juulis. Nüüd kirjutas ta 23. jaanuaril Postimehes Andrus Villemi artikli kommentaariks ebaõnnestumise põhjuse: „Kunagi arvasin ka mina, et ideest võiks piisata (e-erakonna idee), aga hiljem pidin tõdema, et idee ise ei maksa midagi, kui ei suuda seda ideed rakendada. Inimesi võid küll saada seda ideed toetama isegi erakonnajagu, kuid nendest inimestest ei leia vabatahtlikke töötegijaid, kes seda ideed teostada aitaksid."

Sellele eelnenud 2009. aastal olid 1. mail toimunud Minu Eesti mõttetalgud, millest oodati samuti erakonda. Tartus registreeriti Piraadipartei, mis oma eksitava nimega rikub siiani seadust.

Samuti näib Indrek Tarand loovat oma erakonda pea igal aastal alates 2009. aasta kohalikest valimistest. Taira Aasa lubas luua Õnnelike Inimeste Erakonna, Jaan Männik ettevõtjate erakonna vastukaaluks Reformierakonnale ja Tõnu Trubetsky erakonna, mis erakonnad üldse välja suretaks. Kusagil hingitsevad Jüri Toomepuu MTÜ Põliseestlased ning Keskerakonnast lahkunute MTÜ Demokraadid. Peeter Kreitzbergi 2005. aasta MTÜ Eesti Sotsiaalliberaalid kustutati registrist 2012. aastal.

Tegelikult peakski parteide valik olema praegusest suurem. Aga praegu registreeritud üheksa erakonna kõrvale ei näe ma kuskilt uusi tulijaid, sest puuduvad sponsor, idee ja inimesed. Loe viimaseid sõnu uuesti - just selles järjekorras!

KESKMÕTE: Parteide valik peakski olema praegusest suurem, aga registreeritud üheksa erakonna kõrvale ei näe uusi tulijaid kuskilt.

VIRGO KRUVE, vaatleja ja IT-tegelane

Jaga |