Rail Baltic, Pronksiöö ja vene kaart

 Senini polnud ei Reformierakond, IRL ega teised suutnud luua usalduslikku sidet vene valijatega ja seda sidet ei paistnud kusagilt tulemas ka lähitulevikus. Et plaan ellu viia, tuli provotseerida konflikt eesti ja vene kogukonna vahel. Vene poole osalust ja ettevalmistust Pronksiööks on kirjeldatud vägagi üksikasjalikult. Eesti poole ettevalmistused on pälvinud oluliselt vähem tähelepanu. Pigem on need maha vaikitud.

Korralikuks kakluseks aga on vaja alati vähemalt kahte osapoolt.

Nagu teada, läheb edukaks provokatsiooniks vajaühendada kaks sümbolit – „pühalik“ ja „solvang“ (loe ka PM 27.04.2012 – Andrei Lobov: Provokatsiooni anatoomia).

“Pühalikuks” valiti Isamaasõjas langenutele pühendatud mälestussammas Tõnismäel. Venelased, keda oli maast-madalast kasvatatud sõjas langenute mälestust austama, kogunesid igal aastal 9. mail Pronkssõduri juurde – mälestama oma langenud võitluskaaslasi.

Et ”solvangust” asja saaks, tuli Pronkssõdur, mis oli juba aastakümneid seisnud rahumeeli oma kohal, muuta sõjatandriks. Vene veteranide iga-aastastele mälestustseremooniatele ilmusid äkki ja ootamatult oma tõdesid kuulutama ja sinimustvalget lippu lehvitama Jüri Böhm, Jüri Estam, Kapoti-Kalev ja teised tegelased. „Solvangu“ tipuks sai okastraadist pärja asetamine mälestusmärgile. Ilmselt loodeti sundida surnute vaime kahetsust avaldama ja andeks paluma, unustades, etsurnute vaimudega võitlemine pole iial ühelegi elavale edukaltlõppenud.Kõike seda valgustas usinasti ja eriti tasakaalustatult ERR oma saates“Aeg luubis”. Maakonnalehtedesse ilmusid äkki ja ootamatult paremäärmuslaste artiklid.

Kui pärast pikki vastasseise Pronkssõduri juures jõudis kätte aeg, kus mälestusmärk tuli teisaldada, kerkis vastik küsimus: kuidas Pronkssõdur Tõnismäelt seaduslikult minema viia? Monument asus Tallinnas, ja kõige eest, mis toimus selle linna territooriumil, oli seatud vastutama Tallinna linnavalitsus eesotsas linnapea Edgar Savisaarega. Tuli juriidiliselt tagada, et linnavalitsus ei nõuaks hiljem kohtus mälestusmärgi tagasiviimist. Pronkssõduri äraviimist korraldas kriisikomisjon karjäärikommunistist peaministri Andrus Ansipi juhtimisel. Ei linnapead ega kedagi linnavalitsusest kriisikomisjoni ei kaasatud. Küll aga kuulutas Ansip pärast linna segipeksmist süüdlaseks hoopis Savisaare, kes istus mälestusväärsel ööl tegevusetult kodus. Seekord käitus Ansip täpselt nii nagu oli kombeks Eesti rahvuskangelasel Jukul: igakord, kui Jukul kõhugaasid valla pääsesid, kargas ta kähku püsti, vaatas kahtlustava näoga ringi ja küsis nõudlikult: ”Kes tegi?”

Püha sümboli kaitsmiseks tänavatel toimunud rahvaproteste püüdis valitsus seletada „Kremli käe“ osavõtuga, „vale infoväljaga“ jt juba tarvituses olnud „välisprobleemide allikatega“. Teisisõnu – süüdi oli keegi teine. Vaatamata paljusõnalistele ähvardustele ei mõistnud kohus mitte kedagi vene poolelt süüdi; eesti poolele loomulikult süüdistusi ei esitatudki.

Pronksiöö võitjad:

“Õnn tuli meie õuele!”

– hõiskasid Vene luureteenistused pärast Pronksiöö märulit. Eesti valitsus lõisuurepärasedeeldused Eestis viienda kolonni moodustamiseks. Reetureid ja kaastöölisi on alati lihtne värvata inimeste hulgast, keda on reedetud või petetud. Inimesed, kes olid Eestis sündinud, siin kogu elu elanud ja pidasid Eestit oma koduriigiks, osutusid äkki eemaletõugatuteks. Nad olid panustanud Eesti riigi ülesehitamisse, maksnud makse ja hakanud juba pidama endid Eesti Vabariigi võrdväärseteks elanikeks. Vene propagandale on tänini relvaks jäänud venekeelse elanikkonna olukord Eestis.

“Õnn tuli meie õuele!”

– hõiskasid ka Ansip, Reformierakond ja IRL, kes said järgnevad 10 aastat ratsutada rahvusliku eufooria ratsul, trumpässana kasutatav vene kaart laual. Vene kaart ja e-valimised lõpetasid Eestis aastateks erakondadevahelise ausa konkurentsi.

Savisaare ja Keskerakonna toetus vene valijaskonna hulgas kasvas hüppeliselt; samas vähenes mingil määral eesti valijate toetus Keskerakonnale.

Kas KaPo sai raha ja paguneid juurde, ei tea. Riigisaladus. Aga saama pidi, sest sisevaenlane tõstis ju pead!

Pronksiöö kaotajad

Tõelisteks kaotajateks jäid Eesti riik ja Eesti rahvas. Juba sellest, et Venemaa suunas naabrite suureks rõõmuks transiidi meist mööda, kaotas Eesti riik miljardeid kroone aastas. Samas ei tekitanud transiidi ümbersuunamine Venemaale mingeid märkimisväärseid lisakulutusi. Vene poolelt lisandusid igat sorti kiusamised ettevõtete tasandil. Vene ettevõtjate suhtumine koostöösse Eesti partneritega muutus kardinaalselt. Lääne investorite jaoks lakkas Eesti olemast sillaks, mille kaudu siseneda Vene turule. Tänapäeval on kaubavood Venemaalt piiratud just eriti Eestisse. Läti ja Leedu suhtes need piirangud ei kehti sellises ulatuses; samuti Soome suhtes. Ka Venemaa karistusmeetmed Euroopa Liidu sanktsioonide eest on tabanud Eestit karmimalt kui naabreid. (AK 28.02.2017)

Me ei saa kunagi teada, kui palju meie riik on sellest vene kaardi laualelöömisest 10 aasta kestel kaotanud. Jutt võib olla kümnetest ja kümnetest miljarditest eurodest, paljudest ja paljudest tuhandetest töökohtadest. Kümned tuhanded eestlased on majanduspõgenikena sunnitud lahkuma ja otsima tööd välismaal. Lisaks paiskas vene kaardi kasutamine meie riigi kümneks aastaks stagnatsiooni, sest valitsused pandi paika mitte võistlevate ideede, vaid venekaardi alusel. Vaenlase otsimise, hirmutamise ja ka vastandumispoliitika taga oli ja on „valge kampsuniga inimeste“ hirm kaotada oma poliitiline karjäär.

Rail Baltic ja Loode-Venemaa

Täna on päevakorral ülikalli Rail Baltic’u (RB) ehitamine, mis peab looma kiire raudteeühenduse Euroopaga. RB on osa väga suurest Euroopa projektist, Euroopa kõigi aegade suurimast terviklikust investeerimisprojektist. Samas on RB eelkõige strateegilise tähtsusega militaarprojekt, mis peab enne võimaliku konflikti kuumaksminekut võimaldama kiiret relvastuse ja elavjõu ümberpaigutamist Kesk-Euroopast Baltikumi. Läänemerd mööda sõjaväe ja varustuse Eestisse toomine on liialt aeganõudev ning seda võib Venemaa takistada.

Kui oletame, et suudame EL-i ja oma rahade abil RB valmis ehitada, siis tekib ikkagi rida küsimusi. Mida me siis sellel raudteel vedama hakkame?

Kindlasti reisijaid Tallinna–Pärnu liinil; mõned sõidavad veel Riiga ja kaugemalegi. Kindlasti hakkab toimima ka kaubavedu Euroopasse ja tagasi. Hispaania kurk ja tomat jõuavad Eesti turule kiiremini. Suur lootus on pandud Soome transiidile. Soome transiit eeldaks Tallinna–Helsingi tunnelit, mida veel ei ole ega niipea ei tule. Laadida konteinerid laevale, vedada Tallinna, ja siis rongile? Miks siis mitte kohe laevaga kusagile Euroopa sadamasse, tarbijatele ligemale?

Millegipärast ei räägita RB tasuvust arutades Venemaa loodeosa transiidivajadustest. Tööstuslinnas Peterburis on elanikke 5 225 690 (2016). Juurde tuleb arvestada ka Peterburi oblasti tööstuskeskused oma 1,8 miljoni elanikuga. Ja tänu kliima soojenemisele on avanenud transiit Kaug-Idast üle Põhja-Jäämere.

Võrdluseks: Soomes onelanikke5,439 miljonit (2013). Meil seisab jõude Tallinna–Peterburi raudtee. Erinev rööpmelaius? Hea tahtmise juures võiks juba Peterburist väljuv veerem olla muudetava rööpmelaiusega. Loomulikult ei oleks RB ainus Peterburi raudteeühendus Kesk-Euroopaga, aga mingi osa transiidist võiks meilegi pudeneda.

“Vene sadamad on triiki täis. Kui poliitika kõrvale jätta, oleks vedude vähemalt kümne miljoni tonni võrra taastumine loogiline. Aga poliitika ja eriti majanduspoliitika määrab kauba liikumise suuna.“ (EPL 14.02.2017)

Väga paljud ja väga võimukad Venemaa-vastase retoorikaga pukki saanud Eesti poliitikud on endid nurka klähvinud. Loobuda vene kaardist tähendaks neile võimult eemaldamist. Võimetekohasemat tööd need poliitikud ka nagu teha ei tahaks. Ja ega nad päristööd teha vist oskagi?

Sama nõme, kui on Eesti elektrisüsteemi poliitilistel (kisume tüli maksku mis maksab ja kus vähegi võimalik!) kaalutlustel lahtiühendamine Venemaa hüdroelektrijaamadest, on loobuda kaubatransiidist Peterburi ja Lääne-Euroopa vahel. Ikka ainult selleks, et hoida laual vene kaart!

Eesti on Euroliidu ja NATO liige, kes on täitnud ja täidab edaspidi kõik liitlaskohustused.

Need kohustused ei kohusta meid aga igal võimalikul juhul ninatarkadena jagama õpetussõnu suurriigile. Ja kuulutama igal võimalikul moel naabrivaenulikkust. Meie asi ei ole üritada naabrit pidevalt õpetada. Ja ega meie ninatarkade õpetussõnad tegelikult Eesti piiridest kaugemale ei ulatugi. Kogu meie poliitikute retoorika on mõeldud ja jääb vaid sisetarbijatele. Meil pidavat olema Venemaaga suhtlemisel põhimõtted? Ei tea! Kas ikka on? Enamikku teisi sanktsioonidega ühinenud riike need põhimõtted millegipärast ei kipu segama Venemaaga kasulike suhete arendamisel. Aga meid segavad, sest me oleme NII põhimõttekindlad!

Keegi ei keela meid, peale meie endi poliitikute, arendamast naaberriigiga normaalseid majandus- ja kultuurisuhteid sanktsioonidest haaramata elualadel. Peaksime enestele teadvustama, et Venemaa on iseseisev suurriik, kellel on oma ajalugu, traditsioonid, kultuur, valitsus ja geopoliitilised huvid.

Kas Venemaal suurriigina on üldse võimalik ennast alandamata võtta kuulda meie ninatarkade õpetusi? Venemaa ei saa enesele lubada isegi USA manitsustele allumist. See tähendaks ju tunnistamist, et ta ongi nõrk; tähendaks taandumist kolmandajärguliste riikide rivvi.

KUIDO SÄDE, vaatleja

Toimetuselt: See tekst väljendab autori isiklikke seisukohti.

[esiletõste] Pronksiöö tõelisteks kaotajateks jäid Eesti riik ja Eesti rahvas.

[fotoallkiri]

MEIE ÜHINE KODUMAA: Vaatamata 10 aasta tagustele rahutustele Pronksiööl on Eestis elavad kogukonnad tublid – nii venelased kui ka eestlased hoiavad endiselt kinni sellest, mis neile püha, ja Eestimaad peetakse ühiselt oma kodumaaks. Fotol asetab naisterahvas 2015. aastal lilli Tõnismäel kohale, kus varem asus Pronkssõdur. Foto Scanpix.

Jaga |