Kümme aastat juulilepetest

ANDO LEPS,      28. juuli 2004


Üleeile, kümne aasta eest kirjutasid Vene Föderatsiooni president Boris Jeltsin ja Eesti Vabariigi president Lennart Meri Moskvas alla kahele lepingule.
Üks neist käsitles Vene relvajõudude väljaviimist Eestist ja nende ajutise viibimise tingimusi Eesti territooriumil ning teine puudutas Venemaa relvajõudude pensionäridele Eesti Vabariigis antavaid sotsiaalseid garantiisid. Esimese puhul võib täna öelda, et Vene väed oleksid lahkunud Eestist niikuinii ka ilma selle lepinguta ning Vene sõjaväepensionäridele privileegide andmine ning nende arvuka kontingendi põlistamise idee Eesti pinnal oleks vajanud rohkem läbimõtlemist, riigimehelikku tarkust ning vastutustunnet, kui Eesti tollastel riigijuhtidel seda miskipärast jagus või jaguda lasti.

Teadmata-mäletamata 1994. a südasuve ajaloolist tausta ning arvestamata ka teisi arenguid, tunduvad need lepped täna esmapilgul loogiliste ja olulistena, mille ettevalmistamine ja sõlmimine näib olevat põhjendatud.
Kuid kas see ikka oli nii? Mäletatavasti oli Venemaa NLiidu kokkuvarisemise järel tugeva rahvusvahelise surve all ning tema vägede väljaviimine Saksamaa idaosast ja Balti riikidest oli muutunud sisuliselt paratamatuks. Seepärast ei võtnud keegi enam väga tõsiselt niigi äraarvamata heitlikus meeleolus tegutseva Venemaa presidendi Jeltsini teatraalselt järsku vastust: "Njet!" Vene vägede väljaviimisele Eestist ja teistest Balti riikidest.
Venemaa vankuv majandus vajas eluliselt Saksamaa raha, millega piltlikult osteti Vene vägedest priiks Ida-Saksamaa. Samuti vajas ta Ühendriikidelt ja teistelt NATO-maadelt ning Euroopa Liidult rahatuge, millega kompenseeriti välisriikidest naasvatele ohvitseridele tuhandete elamute-korterite rajamine. Kas keegi kujutab ette olukorda, et Vene väed on lahkunud Saksamaalt, Poolast, Lätist ja Leedust, kuid püsivad jonnakalt oma asupaikades Eestis? See oleks ju olnud poliitiliselt ja sõjaliselt täiesti mõttetu ning pannud Moskva ka propagandistlikult ebasoodsasse seisu.

Juulileppeid polnuks tarvis
Seega võib väita, et Eestil puudus sisuline vajadus ühepoolsete järeleandmistega lepingute sõlmimiseks Venemaaga 1994. a suvel.
Meenutame närvilist tormamist ja lubamatut räpakust riigiasjade ajamisel. Laari valitsus ei teadnud tol hetkel, et Lennart Meri allkirjastab kellelegi ütlemata ja kiirkorras volikirjad, mis võtavad Eestile tõsiseid lepingulisi kohustusi. Ühtlasi loovutas Meri Venemaale 2300 ruutkilomeetrit Eesti territooriumi. Pärast aga järgnes paaniline tõmblemine, kui Isamaaliidu eestvõttel suruti Riigikogus läbi juulilepete ratifitseerimine. Siiani pole peetud sobivaks neid sündmusi tõsiselt analüüsida ja nende tõukejõude ning tagajärgi ausalt lahti rääkida. Selles mõttes on Eestis tervelt kümme aastat valitsenud vaikiv ajastu.
26. juulil 1994. a sõlmitud lepingute osalised pingutavad jätkuvalt, et viia avalikkuse tähelepanu teistele, neile mugavamatele ja ohutumatele radadele paanilise sooviga mitte anda aega sügavamaks mõttetööks juulilepete anatoomia ja tausta üle. See on ilmselt üks põhjustest, miks endine president Meri ja tema usinad õpilased-rünnakrühmlased Res Publicast tõstavad aeg-ajalt hüsteeriana üles "igahaljalt uudse" mõtte kommunismi järjekordsest hukkamõistmisest meil ja mujalgi.
Samade kampaaniavõtetega on endiselt aktiivselt poliitikat mõjustav ekspresident Meri ja ta kuulekad poisid kõvasti üle pingutanud, minnes rahva lollitamisega ilmselgelt liiale lootuses, et keegi enam ei mäleta kümne aasta eest Lennart Meri Venemaale lubatut, täpsemini loovutatut.

Res Publica lollitab rahvast edasi
Kõmiseval häälel kuulutavad "äraostmatud" Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja nende katteisikuna valitsust juhtiv Juhan Parts vankumatut soovi nõuda Venemaalt kätte kõik nõukogude okupatsiooni ja repressioonidega Eestile tekitatud kahjud. Hea mõte ja õige nõudmine, kui ainult poleks ühte aga.
Nimelt ütleb Lennart Meri käega täna kümne aasta eest alla kirjutatud Vene vägede Eestist väljaviimise lepingu artikkel 8 järgmist: Eesti ja Vene osapooled loevad käesoleva lepinguga täielikult reguleerituks kõik rahalised, varalised ja teised pretensioonid, kaasaarvatud keskkonna ja muud kahjud, mis on seotud Venemaa relvajõudude viibimisega Eesti Vabariigi territooriumil.
Huvitav küll, kas Lennart Meri on unustanud oma salapärase vastutulelikkusega sündinud allkirjad juulilepetel ja kas Res Publica tegelased pole viitsinud süüvida selle ammuse, kuid tänagi meie elu mõjustava lepingu sisusse?
Või on tõesti tegu oma rahva ja rahvusvahelise avalikkuse teadliku eksitamisega, tehes õõnsalt kõmisevaid avaldusi Venemaa vastu. Seda tehakse selge teadmisega, et niikuinii ei saa sest nõudest asja ning pealegi annab selline tühi lärm Moskvale sobiva võimaluse süüdistada ja rünnata Eestit avalikult ning leida endale mõjukaid toetajaid neis rünnetes.
Viimased nädalad on kahjuks tulvil just selliseid näiteid, et Venemaa süüdistused on leidnud mõistmist meie liitlaste seas. Mõnedki neist peavad Eesti poliitikat Vene suunal läbimõtlematuks ja pahatihti tarbetult provokatiivseks, millega luuakse Moskvale soodsaid olukordi, milles Eesti ise ei suuda hakkama saada.
Omaette küsimus on, kas Eesti tänaste valitsejate käitumine on tingitud lihtsameelsusest ja rumalusest, või on siin Venemaale sobivate seisude teadliku kättemängimise elemente.
Halvad on mõlemad, kuid teine neist on hullem ja ohtlikum ning selle juuri tuleb osalt otsida täna kümne aasta eest Moskvas sõlmitud juulilepetega seonduvast ja Eestile tekitatud ebasoodsast olukorrast.
Painavalt vaikiv ajastu nende lepete juurte ja tausta suhtes püsib tänagi edasi.
Muuseas: VIII Riigikogu ratifitseeris juulilepped 20. detsembril 1995. aastal 66 poolthäälega. Teatavasti Eesti riigipiire muutev leping nõudnuks aga Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust. Venemaa ei ole aga seda teinud tänapäevani.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)