Üks tänapäevane muinasjutt

Viie või nulliga lõppevail tähtpäevadel kutsuti sugulased ja sõbrad kokku, nii alates seitsmekümnendast, kolm korda. Suured fotod seinal meenutavad neid kokkutulekuid. Autod ja külalised mahtusid kuidagi hoovi ära. Nüüd on eakaaslased enamasti juba Peetruse väravaist läbi astunud, nooremad aga...

Seekord otsustasid eit ja taat mitte korraldada suvist kokkutulekut, kus iga külaline oleks teretulnud olnud. Külakogukonna kolme põlve esindajad istusid kohvilauas, tuttav perekond ei pidanud paljuks sõita kohale paarisaja kilomeetri kauguselt. Nüüd jääb taadi püksivärvel ahtaks mahutamaks kõike tähtpäevaks tehtut-varutut, mis mõeldud lauasistujate võimalikule hulgale. Helistasid tuttavad, kellega ikka suheldakse. Õnnitlejate hulgas oli üllatajaidki.

Taadi kahest järglasest ja nende neljast täiskasvanud lapsest, rääkimata nonde küljeluudest ja noorematest lastest, aga oli meeles telefoninuppe vajutada vaid ühelainsal. Kõik on töökohal hinnatud kolleegid, haridusega kesk-erist magistrini. Kõigil on mingi huvitegevus, mõnel haarab see ka heategevust. Oma pere sisene suhtlus tundub aga nelja jalga lonkavat. Vanemad ei sobi lapse sünnipäevapeol osalema või ei tähistata peres tähtpäevi üldse. Milleks sellesse buketti veel vanavanemaid sobitada, kui noore enda asi on, millega ta tegeleb!?

Endised muinasjutud lõppesid tavaliselt nõnda: „Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi.“ Tänapäevase muinasjutu tegelased elavadki edasi ümbritsevas ühiskonnas, milles on aga midagi mäda… Mida arvata, kui selline mentaliteet oma pere ringis süveneb?

Jürimõisa Aadu

Jaga |