Kellel on Eestimaal hea elada?

HEIMAR LENK,      27. juuli 2005


Mõni aeg pärast Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna valitsusliidu sündi sel kevadel, küsis üks ajakirjanik peaminister Andrus Ansipilt, et kas uue koalitsiooni ajal võiks loota ka tugeva keskklassi tekkele. "Keskklass on Eestis välja kujunemata," vastas valitsusjuht. "Meie käärid on pigem sellised, et on väike hulk ülirikkaid ja ülejäänud osa kipub olema küllalt ühtlasel majanduslikul tasemel."
Vist tagasihoidlikkusest jättis värske peaminister lisamata, et selle ülejäänu osa majanduslik tase on lubamatult madal ja erineb rikaste omast üle kümne korra, mis omakorda on Euroopa riikide hulgas üks suuremaid ebavõrdsuse näitajaid.

Liialt kihistunud rahvas
Vaatamata Eesti majandusedule, vireles möödunud aastal iga neljas perekond puuduses, sest pidi hakkama saama elatusmiinimumist, ehk siis 1489 kroonist väiksema rahaga. Statistikaameti andmeil elas igas kolmandas sellises peres ka alaealaine laps. Hansapanga juhid aga teenisid möödunud aasta keskmiselt 175 000 krooni kuus. Nii tekibki meil see suur ülisuur materiaalne ebavõrdsus ehk ühiskonna terav kihistumine, mida Euroopa riigid on vältida suutnud.
Möödunud majandusaastat pressikonverentsil kokku võttes iseloomustas konjuktuuriinstituudi direktor Marje Josing seda järgmiste sõnadega: "Rikkad on läinud rikkamaks ja madalama sissetulekuga perede olukord pole eriti paranenud."
Statistika kinnitab neid sõnu. Möödunud aastal kulutas rikkaim kümnendik ühe pereliikme kohta keskmiselt 8244 krooni kuus ehk 10,2 korda rohkem kui vaesem kümnendik. 2003. aastal oli see vahe 10,1 korda.
Meie häda pole mitte rikaste rikkuses. Ka ilma vaesteta ühiskonda on raske luua. Meie häda seisneb selles, et Eestis pole välja kujunenud keskklassi. Seda rahva enamust, kes suudab ise oma perekonda ülal hoida, elab suhteliselt head elu ja on suuteline selle elatustaseme ka järgmisele põlvedele edasi andma.

Keskklass Euroopa riikides
Ta tekkis alles XX sajandi algul ja võttis endale koha sisse vaeste ning rikaste elanikkonna kihtide vahele. Tekkis selleks, et äärmusi ühendada ja ühiskonda stabiliseerida. Keskklassi hakkasid kuuluma korralikku palka teenivad ametnikud, arstid, õpetajad, kultuuritegelased ja nn. iseendale tööandjad, või siis need väikefirmade omanikud, kes andsid tööd iseendale ja vahel ka veel paarile töövõtjale. Nii kujunes arenenud riikides välja suur hulk perekondi, kus tänu isa heale teenistusele, võis ema töölt koju jääda ja lapsi kasvatada. Reeglina püüdsid need pered endale omaette maja ja isale-emale eraldi autod osta.
Möödunud sajandi kuldsed kuuekümnendad aastad lisasid keskklassile uue rolli. Intelligentsest pereisast-insenerist sai ühiskonna suunaja, kelle ideed sobisid nii ettevõtluse kui kodulinna arendamiseks, kes oskas kaasakiskuvalt rääkida nii oma perekonna kui kogu riigi tulevikust ja kes soovis ennast maksma panna. Keskklassi esindajaid iseloomustas hea haridustase ja erialane ettevalmistus, konkurentsivõime tööturul, informeeritus, aktiivsus, kõrge missioonitunne. Need mehed ja naised muutusid uue elulaadi kandjaks. Nad julgesid võtta vastutust ühiskonna arengu eest ja hakkasid ise seda arengut suunama. Olles alati edumeelsed, hoolitsetud ja hästi riides, torkasid nad silma ning rahvas hakkas neid ka valgekraedeks hüüdma.

Kuhu Eesti valgekraed jäid?
Nad pole kadunud, kuid nende massiline tulek on hiljaks jäänud. Aga süüdi pole valgekraed ise. Keskklass ei teki ühelgi maal iseenesest, vaid ootab alati riigi kutset. Tema sünniks peavad olema konkurentsivõimelised palgad, soodustused väikeettevõtluseks, edukas sotsiaal- ja perepoliitika. Eestis aga pole esimese aastakümne jooksul nende asjadega palju tegeldud.
Tugevasti paremale kaldu poliitika on soodustanud vaid kitsa kildkonna rikastumist, lohutades avalikkust muinasjutuga, et kui eliit varanduslikult kosub, siis varsti hakkab ta ka ülejäänuid järele aitama. Seda pole juhtunud ja tänaseks on Eesti rikas võrreldes Eesti vaesega palju rikkam, kui Soome või Rootsi rikas võrreldes nende maade vaestega. Taoline majanduslik foon ei suuda pakkuda viljakat pinnast ka keskklassi tekkele. Tartu Ülikooli uurimuse kohaselt loeb vaevalt neljandik elanikkonnast end turumajandusega kohanenuks ja arvab ennast kesklassi kuuluvaks. Teadlaste meelest on seegi määratlus suvaline ja klassikaline keskklass meil veel kujunemata. Kuid riigi julgeoleku ja jätkusuutlikkuse tarvis oleks teda hädasti vaja. Keskklassi loetakse ühiskonna tasakaalustatuse peamiseks teguriks.
Keskerakond töötab praegu välja oma III programmi, mille järgi lähiaastate tegevussuunad seatakse. Jõuka keskklassi sünd on selle programmi esimesi prioriteete. "Euroopaliku ühiskonna aluseks on jõukas ning arvukas kesklass ja Keskerakonna keskne poliitiline eesmärk on sellise keskklassi tekitamine ka Eestis," öeldakse programmi avalehel.
Eesmärgi saavutamise abinõude hulgas loetletakse väikeettevõtluse toetamist, suurmonopolide mõju ohjeldamist, uute töökohtade loomist, kaasaegset palgapoliitikat, arendustoetusi majanduslikult nõrgemaile piirkondadele. Lisaks kaasaegseid sotsiaal- ja haridusprogramme. Tähtsaks peetaks aegunud stereotüüpide muutmist, mis sisendasid varandusliku ebavõrdsuse loomulikkust, vähendasid riigi rolli ühiskonna kujundamisel, seadsid barjääre vaeste, naiste ja mitte-eestlaste eneseteostusele.
Keskerakond on ikka soovinud luua ühiskonda, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel ega ei koonduks vähemuse kontrolli alla. Skandinaavia riikide eeskujul tekkiv suur ja jõukas keskklass oleks selle sihi elluviija.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)