Ansipi hirmuvalitsus – mäng iseseisvusega

Rein Ruutsoo kirjutas 27. veebruaril Delfis: „Koalitsiooni kaitsmiseks kasutatava võtte – vastutuse laialimäärimise – hind on kõrge. Kui Eesti demokraatiaga oleks kõik korras, võiks selle retoorikaga – kõik oleme süüdi – ju kuidagi leppida. Kuid ka president ise teab väga hästi (on seda ka väljendanud), et Eestit iseloomustab parimal juhul postkommunistlik (nüüdseks oligarhiline) eliididemokraatia.”

See tähendab, et endine EKP-line ja KGB-line arutlustüüp ühiskonna arendamisest ikka võidutseb. Kaugeneme kodanikuühiskonna ideaalidest kiiremini kui paljukirutud Mart Laari kolmikliidu ajal. Ühiskond mureneb, sest usaldus on lõhutud. Umbusu asemele, demokraatliku poliitilise protesti asemele kasvatatakse teadlikult hirmutunnet ja vaikiolekut. Demokraatlikud kanalid ja foorumid on kitsenemas. Kogu poliitilisele kägistamisele sekundeerib Eesti Meedia kontsern, kus tasakaalustatud teabe asemel surutakse Kanal2 „Reporteritunnis“ meile lihtlabaseid klatšistiilis „uudiseid“. Mõtlev valija on tapetud, saavutatud on „suunatud demokraatia“ seisund.

Lennart Meri hoiatas enne surma, et idanaabri vaatevinklist sujub kõik täpselt ja plaanikohaselt. Täna on selge, mida ta mõtles: endise mõtteviisi kandjad hoiavad võimuohje kindlalt peos. Hermann Simm pisteti kiirelt pokri, sest vihje tema „teenistuse” kohta tuli välismaalt. Meid jälgiti, ja siinsed “valitsejad” tajusid selle afääriga ka iseend ohustatuna. Kui Simmi asi jäänuks venima, oleksid sõbrad Läänest võtnud kogu juhtumi ise ette ning arutanud üksipulgi lahti. Ja oleksid tõusnud ebameeldivad küsimused.

Kes omal ajal Simmi edutas? Miks reformierakondlane ning tollane kaitseminister Jürgen Ligi  Simmi oma rinnal soojendas ja isegi premeeris? Kuidas oli võimalik, et Simm vedas üle 13 aastat salajasi dokumente – kas tõesti ilma kohalike partneriteta? See teema ei mahu tänase kliki teemakäsitlusse.

Paremkliki ainuke käivitusmootor on võimuiha, ning nad näevad selle tootmiseks vajalikku ainsat kütust Edgar Savisaarele vastandumises ja vaenu õhutamises. Ka “sotsiaaldemokraat” Jüri Pihl mahub hästi just sellisesse poliitringmängu. Sest Venemaa ei võtnud Simmi lõa otsa mitte rahaga, vaid minevikuga.

Avalik huvi on kõrge. Kui palju on üldse meie poliitikas ja ajakirjanduses eksagente,  kes peavad “simmi tegema”? Öelge ometi, kuidas sai omaaegne „Viru“ hotelli turvateenistuse ülem Pihl olla puutumata NSV Liidu eriteenistuste raudsest haardest? „Viru“ oli omamoodi roosa tunnel läänemaailmast pimedasse koopasse, ja sellel hoiti eriliselt silma peal. Ei usu, et Ansip ja Pihl täna idanaabri jooksupoisid on, vaid oht on lihtsalt selles, et nende mõttelaad ja poliitilised instrumendid kannavad minevikulisi poliittehnoloogilisi oskusi. Muidu ei saaks nad õõnestada riigi julgeolekut (nagu Pronksiööl). Linter, Sirõk ja Ansip on tegelikult poliitilised samaväärsused. 2007. aasta aprill oli poliitiliste provokaatorite kokkumäng, mitte ühiskondlike allhoovuste rahvalainetus. Ansip ja Pihl ühelt poolt ning Öise Vahtkonna provokaatorid teiselt poolt. Vastasel juhul oleks Öise Vahtkonna “palgalised” töötajad lükatud „betoonile“ samasuguse show'ga nagu Reiljani ja Parbusega tehti. Ivo Parbust hoitakse neljandat kuud vahi all, Vladimir Lebedev hakkab tänastelt riigivalitsejatelt saama 30-tuhandelist pensioni.

Parempoolsete juhid igatsevad ammu üht n-ö lühikese keti otsas vene parteid, kelle abil enda taha hääli formeerida lihtlabase „vene ohule“ vastandumise kaudu. Tagajärjeks on senisele kahe kogukonna lähenemisele tule otsapanek. Pimegi peab nägema, et Eestis eksisteerib vastamisi kaks poliitilist jõudu, kellele pole vaja, et eesti ja vene inimesed ühendaksid oma jõud Eesti Vabariigi arendamisse. Näilise „riikluse kaitsmise“ egiidi all varastati endale riikluse printsiibi kaitsja imago. See eksitab  valijat, millele annab hoogu veel koordineeritud mainekujunduskampaania: “Võtame nüüd käest kinni ja laulame, et me kõik oleme süüdi, ja hõiskame tänastele valitsejate rõõmuoode, pillume taeva poole lilli ja mütse.” Tänane Eesti on ühe poliitilise korporatsiooni kontrolli all, kus ausat poliitilist mängu ei viljelda.

Kas tõesti peame nägijaks saama läbi valusa poliitilise kriisi?

JAANUS KARILAID, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees

Jaga |