Asjaajamiskultuuri jääb vajaka

Tiina Tamman,,      17. mai 2006


Kas mäletate, kuidas Mustamäe algusaastail oli kõigil, isegi taksojuhtidel, suuri raskusi õige koha ülesleidmisega? Ei ole viimastel aastatel enam kuulnud, et keegi oleks Mustamäel kurja vaeva näinud mõne maja leidmisega – ju oleme sealsete aadressidega ära harjunud, ehkki loogikat pole neisse vist lisandunud.
Tallinna vanalinnas, nagu olen kogenud, on vastukaaluks jälle mitmel majal kaks aadressi. Käisin hiljuti aadressil Oleviste 1 otsimas andmeid oma uurimisaluse kohta (teen parasjagu doktoritööd August Tormast, Eesti saadikust Londonis aastail 1934-1971). See käik mul ebaõnnestus ja läksin siis perekonnaseisuametisse Pärnu maanteel, kust mind suunati aadressile Pikk 61, aga see, nagu selgub, on ikkagi sama maja. Ühe ukse juures on kirjas Oleviste 1 ja teise ukse juures jälle Pikk 61, aga maja on sama. Vastust oma küsimusele pole ma, muide, veel saanud, sest mind huvitav aasta (1924) on millegipärast probleemne.

Üsna samalaadne segane lugu on ka Eestis parteilise kuuluvusega. Kõrges riigiametis seisvad inimesed peavad millegipärast oma parteilise kuuluvuse peatama. Miks küll? Oleks, et sellest muutuvad inimese vaated üleöö, et ta muutub sellest õiglasemaks ja paremaks, ent vaevalt on see nii. Inimene jääb tõenäoliselt ikka oma vanade vaadete juurde, ainult et liikmemaksu ei maksa.
Või mille alusel üldse loetakse parteilist kuuluvust? Kas liikmemaksu tasumisel ongi siinjuures mingisugust rolli? Internetis on äriregistri all olemas parteide liikmete nimekirjad, ent neist ju ei paista, kas inimene on üldse liikmemaksu maksnud. Ka on seal kirjas minu jaoks äärmiselt huvitav lahter "Väljaastumise või väljaarvamise teate esitamise või teadasaamise aeg", mis paistab olevat tühi. Lahtrit liikmelisuse peatamise kohta, muide, ei ole.

Astusin ise Keskerakonda 1998. aastal ega ole liikmemaksu tasunud mitu aastat. Viimasel maksmisel tekkis nii suur segadus, et see hiljem maksma ei innustanudki: mind ei leitud nimekirjast üles ja nadi oli end niiviisi peale suruda. Lootsin naiivselt, et minu hilisemat mittemaksmist ikka kord märgatakse ja siis tekib ka võimalus vestelda teemal, mida erakond minult kui välisliikmelt ootab. Olin isegi valmis selleks, et mind liikmemaksu mittetasumise eest võidakse noomida. Aga ükskõiksuse vastu ei olnud ma valmis – keegi ei pannudki tähele, et ma liikmemaksu ei maksa ja keegi ei tundnud ka huvi, miks ma üldse liige olen. Sellepärast kirjutasin novembris 2005 lahkumisavalduse.
Aga ka sellest pole kasu olnud. Keegi ei ole mulle teatanud, et mind on erakonnast välja arvatud. Sellessamas parteiliikmete nimekirjas internetis olen ikka erakonnas edasi ja ka väljaastumise või väljaarvamise teate esitamise või teadasaamise aja kohta pole teadet lisandunud. Naera või nuta, nii olen ma keskerakondlane edasi, ehkki ise ootan sildivahetust.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)