Ilvese vanaemaga oli juriidiliselt kõik korrektne

Allan Alaküla,      13. september 2006


Eelmisest Eesti Ekspressist ilmneb, et Toomas Hendrik Ilvese ema Eestisse sattumisel olid paberid kõik korda aetud, ehk nagu öeldakse tänapäeval – juriidiliselt oli kõik korrektne. Miks Ilves ise on rääkinud oma isale viidates Iraida Eestisse smugeldamisest, jääbki arusaamatuks. Võimalik, et kaasaegsetele tundus kogu 1927. aastal Leningradis sündinud lapsega seotud ametlik protseduur smugeldamisena.
Pole ka ime, sest küsimärke jääb sellest loost õhku mitmeid. Miks ikkagi 1927. aasta augustist 1928. aasta märtsini koos Iraidaga Eestis elanud Jelizaveta lahkus koos lapsega Leningradi, et juba sama aasta augustis saata Eesti kohtule nõusolek lapse adopteerimiseks? Sama aasta 24. oktoobril välja antud Gribojedovi kanali äärse majaühistu tõendil on Jelizaveta juba ka oma mehest ja lapse ametlikust isast Peeter Siitamist lahutatud. Pealegi olles ise töötu ja ilma igasuguse varata.
Miks Jelizaveta siiski riskis rinnalapsega Eestist lahkuda? Kas ainult selleks, et Leningradis end oma mehest lahutada ja jääda seejärel Leningradi virelema? Olukorras, kus nii tema lapsele kui ka temale endale oleks, vendade Peeter (Jelizaveta õemees) ja Hans Rebase majanduslikku ja poliitilist positsiooni arvestades, olnud tagatud korralik ülalpidamine ka Tallinnas.
Tõsi, 1928. aasta 25. oktoobril lapse tagasitoomist justkui tunnistaval Eesti raudteepolitsei nimekirjal on Iraida Siitam ainuke, kelle nime ette „linnukest" pole tehtud. Seetõttu pole päris kindel, et Iraida siis üldse piiri ületas. Kas laps oli siiski varem Eestisse jäetud? Kui jah, tekib eriti teravalt küsimus, kuidas Jelizaveta ilma Iraidata märtsis Venemaale naasta sai.
Kui Jelizaveta oli lihtne nõukogude inimene, siis on tema piiriületused ja Iraida lapsendamispaberite liikumise sujuvus niikuinii väga imetlusväärne. Üles jääb küsimus, kuidas oli Nõukogude Venemaalt võimalik kätte saada laps ametliku põhjendusega, et tema vanemad on Nõukogudemaal vaesed ja kapitalistlikus Eestis võtab neid vastu rikas pere.

Eesti Ekspress märgib, et Hans Rebase teeneks loeti tema välisministriks oleku ajast kaubandusläbirääkimiste alustamist Nõukogude Venemaaga. Rebane kuulus Pätsu partei tippjuhtkonda, mida Eesti Ekspress on seni käsitlenud Eestis valitsenud jõhkra klannimajanduse näitena. Ilves ise ei nimeta kusagil, et tema kasuvanaonu Hans oli Põllumeeste Kogude liiderkonnas.

Professionaalne sugupuude uurija Fred Puss seletab eelmises Eesti Ekspressis ka seda, et rohkem kui perekonnanimi, on isiku rahvuskuuluvuse tunnuseks eesnimi, püüdes niiviisi hajutada jutte Ilvese karaiimi päritolust. „Perekonnanime Tshistoganov ning Iraida vanaisa eesnime Vassili põhjal võib suure tõenäosusega arvata, et tegu on venelastega. Juudiusuliste inimeste puhul oleks eesnimi Vassili olnud välistatud," kinnitab Puss, kes on koostanud sugupuu ka Siim Kallasele.
Nii lihtne see nime-asi siiski pole. Näiteks Vladimir Uljanovi isa nimi oli ka Ilja, kuid selle sugupuu uurijad pole teda kunagi venelaseks pidanud. Ka Vladimir Zhirinovski nimes ei viita miski mitte-vene päritolule, kuigi seda lugu teab terve Venemaa. Või võtame Eestist Igor Gräzini, kes ei nimeta ennast kusagil venelaseks, kuigi nii ees- kui ka perenime järgi võiks nii arvata. Või Eesti saadik Washingtonis Jüri Luik, kelle isa perekonnanimi Gavrilov peaks näitama vene päritolu, kuigi tegelikult see nii pole.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)