Nädala juubilar ENDEL EERO 85

Meie kohtusime temaga just enne VIII Riigikogu valimisi Eesti Pensionäride Ühenduse korraldatud valimiseelsel koosolekul. Esmakohtumiselt jäi meelde tema soe ja südamlik olek ning rahulik, mahe kõnetoon. Tema jutt puudutas eakate ootusi jõuda elatusrahade maksmiselt tõelise pensionini. Ta pakkus välja lahendusi, kuidas pensione tõsta ja kuidas pensionisüsteemi väljaarendamist ja tasakaalustamist rakendada.

 Riigikogu VIII koosseisu 1995. aasta märtsivalimistel saatis edu valimisliitu „Koonderakond ja Maarahva Ühendus“. 41 saadikust moodustusid valimisühenduse baasil nelja erakonna fraktsioonid. Endel Eero oli algul Koonderakonna fraktsiooni liige, kuid peagi sai temast üks kuuest meie, Pensionäride ja Perede Erakonna fraktsioonis. See oli meie fraktsioonile tõeliselt suur mõttetugi.

 Eelmises Riigikogu koosseisus oli Eero majandus- ja rahanduskomisjoni liige (ka rahanduskomisjoni aseesimees), kus tema huviorbiidis oli pensionisüsteemi arendamine. Nüüd pühendus ta täielikult sotsiaalvaldkonnale. Aastail 1995–1999 oli ta VIII Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees. Komisjoni liikmele Elmar Truule on meelde jäänud tema asjatundlikkus nende, igaühte meist puudutavate seaduseelnõude aruteludel, mis ootasid Riigikogus vastuvõtmist. Eero tuli fraktsiooni koosolekule ikka uute mõtetega ja pikkade põhjalike arvutustega. Tema poolehoiu oli võitnud 19. sajandil Saksa riigikantsleri Otto von Bismarcki loodud pensionisüsteem, mille aluseks oli iga kuu kogunevatest maksudest järgnevatel kuudel pensionide väljamaksmine.

 Olgu etteruttavalt öeldud, et küllap on selline süsteem tuntav praegugi meie pensionisüsteemi riikliku pensioni osa ehk siis I samba kujus.

 Arutasime lugematu arv kordi, kuidas leida lahendus ja tasakaal tänaste pensionäride elatustaseme tõstmiseks ning, tulevikku silmas pidades, praegustele töötegijatele vajaliku pensionipõlve kindlustamiseks.

 Endel Eero joonistas skeeme ja tabeleid tõestamaks kõigile, et elatusrahade maksmiselt tuleb üle minna pensionisammastele, s.t. kavandada läbimõeldud ja -kaalutud pensionireform.

 Probleemile lahenduse leidmiseks moodustas Tiit Vähi valitsus pensionireformi kontseptuaalsete aluste väljatöötamiseks 5. mail 1997 asjatundjate töörühma (esimees Ardo Hansson, liikmed Lauri Leppik, Endel Eero, Maris Jesse ja Veiko Tali). Töörühm seadis pensionireformi kavandamise peaeesmärgiks, et reform peab tagama pensionisüsteemi arusaadavuse, pensionisüsteemi pikaaegse finantsstabiilsuse, soodustama majanduskasvu ja Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite järgimist. Eeldades, et Eesti majandus on arengusuuteline, mis võimaldab pensionäride euroopalikule ostujõule järele jõuda, soovitas töörühm valitsusele rajada Eestis kolmesambaline pensionisüsteem.

 Kui edukalt nende sammaste ehitus on kulgenud, jätame iga lehelugeja otsustada. Siinkohal on sobiv märkida, et Endel Eero tegi komisjoni esimehena kõik, et esimese samba seadus võetaks vastu VIII Riigikogu koosseisus. Erakorralisel Riigikogu istungil 26. juunil 1998 võetigi vastu „Riikliku pensionikindlustuse seadus”, millega oldi „maadeldud” ligi kaks aastat.

 Eero nägemus pensioniosaku rollist tulevikus pensioni suuruse määramisel erines Sotsiaalministeeriumi seisukohtadest. Ta toonitas, et I ja II samba koostoime eesmärgiks on tagada vastuvõetav, Euroopa Liidu soovitusi järgiv reaalne elatustase pensionieas. Ta rõhutas vajadust luua täiendavaid sääste investeeringuteks ning et juhul, kui pensioni II sammas ei ole suuteline looma olulisi lisasääste, saaks lihtsamini hakkama vaid I ja III sambaga.

 Ta nägi vaimusilmas kogu ühiskonda puudutavat, laialdast konsensust nõudvat pensionireformi, millega pensionisüsteemi kaasajastamise käigus ei halveneks ühegi sotsiaalse grupi seisund. Kindlasti on palju neid, kes mäletavad, et esialgsed reformikavandid seadsidki esikohale pensionäride toimetuleku parandamise. Aga mida aeg edasi, seda enam seati erinevate poliitiliste jõudude poolt pensionireformi esmaseks eesmärgiks riigi majanduslik võimekus ja sellest lähtuv pensionikorralduse reorganiseerimine.

 Endel Eero seisukohtade järgi oli vajalik rakendada vanaduspensioni suuruse arvutamiseks tänaste pensionäride korral palgapension ja tulevaste pensionäride tarbeks kindlustuspensioni vorm. Kusjuures kindlustuspensioni baasosa, mis olgu kõigile võrdne, ehk arvestaks toimetuleku piiriga/elatusmiinimumiga, annaks võimaluse ära elada sotsiaaltoetusi vajamata.

 Eero mõte liikus õigetel radadel. Olgu selle kinnituseks kasvõi tõsiasi, et Euroopa Parlament võttis 2010. aastal vastu resolutsiooni luua kogu Euroopas ühtsetel põhimõtetel miinimumsissetuleku alampiir – seetõttu peaks liikmesriikides miinimumsissetuleku tase olema vähemalt 60% riigi keskmisest mediaansissetulekust. Statistikaameti andmetel oli 2012. aastal Eestis selleks 329 eurot kuus.

 Eero pakkus omapoolseid ideid, kuidas tuleviku ühiskonnas asjad võiksid areneda vaesuse vähendamise suunas, ka veel siis, kui ta enam Riigikogus ei töötanud. Sellesse aega langeb ka pensionireformi II samba „Kogumispensionide seadus” vastuvõtmine Riigikogus 2001. aastal. Mäletame veel hästi tuliseid vaidlusi Riigikogus selle seaduse rakendamise põhimõtete üle, sest tegemist oli tulevaste pensionäride kõige olulisema seadusega. Toonase valitsuse kava oli aga teine, ning Eero ideed reaalsuseks ei saanud.

Teades hästi, mis oli kavas pensionireformi kavandamise töörühma liikmel Endel Eerol, võime täna kindlalt väita – sellist teist sammast ei kavandanud ta kindlasti mitte!

 2006. aastal meie seast lahkunud Endel Eero oli üks tubli ja aus riigimees!

MAI TREIAL, ELMAR-JOHANNES TRUU, Endel Eero kolleegid Riigikogu VIII koosseisus

[fototekst] AJALUGU: Tänaseks kadunud Eesti Pensionäride ja Perede Erakond (EPPE) peab 1998. aastal ENDEL EERO sünnipäeva Riigikogus. Vasakult: EPPE fraktsiooni esimees Elmar Truu; aseesimees ja EPPE esinaine Mai Treial; sotsiaalkomisjoni esimees päevakangelane Endel Eero; keskkonnakomisjoni liige Ants Tamme; kultuurikomisjoni liige Olev Toomet. Pildilt puudub fraktsiooni liige Harald Mägi. EPPE fotoarhiiv

Jaga |