Iga uus on hästiunustatud vana

Nähtuste perfektsionismini lihvimisega tuleb tegelda just ebaoluliste asjade puhul. Täiustada tuleks pidevalt just neid asju, mida mitte kunagi ega kuskil reaalselt vaja ei ole. Ametikõrgendusi jagades tuleb silmas pidada printsiipi, et eeskätt tuleb edutada ebaefektiivseid, puuduliku motivatsiooni ja ettevalmistusega kaastöötajaid. Kõikvõimalikke seminare, konverentse ja koosolekuid korraldades tuleb valida aeg, mil tegelikult lahendamist vajavaid asju on kogunenud akuutselt palju.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõikvõimalike instruktsioonide ja erinevate küsimuste kallal tegelemisega seotud selgituste masstootmisele. Kooskõlastuste hankimine tuleb muuta eriti laiaulatuslikuks, mahukaks ja aeganõudvaks – kus piisab ühest isikust, kaasake kolm.

Kolleege tuleb alati üles kutsuda ettevaatusele, kindlasti mitte langetama otsuseid kiirustades.

Kõikvõimalike küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et midagi ei lükata tagasi, küll aga edasi. Küsimusi on alati võimalik ja otstarbekas lahendada „edasise uurimise“ käigus, seda kõikvõimalikes komiteedes jm institutsioonides. Neis osalevate inimeste hulk peaks olema võimalikult suur ja huvid võimalikult vastukäivad.

Tavalistel täitjatel on soovituslik teha oma tööd võimalikult halvasti ning kaebusi esitada võimalikult rohkesti, nii kolleege demoraliseerides. Oma head kogemust ja oskust tuleb seejuures kiivalt varjata, et see mingil juhul kolleegide kätte ei satuks.

Kas hoog on ikka veel sees ja neist instruktsioonidest vabanemiseks pole ikka veel tahtmist või napib omal oskust – maha kirjutatud ju täpselt nii, nagu oleks luubi all tänane praktika!?

 ANDRES RAID

Jaga |