Linnahalli lammutamine mõjuks vandalismiaktina

ALLAN ONTON,      21. aprill 2004


Tallinna linnavõimude otsus müüa linnahall erakätesse ja seda eritingimuste seadmiseta, tekitab tõenäoliselt mitte ainult linnakodanikes, vaid ka ühiskonnas laiemalt küsimuse: mis, miks, kelle huvides tehing teostub? Kas tõesti riigi pealinn ei vaja ega suuda ülal pidada üht esinduslikku, etendusliku kallakuga, mugavat suursaali? Üks võimalik kasutusala sellele võiks olla näiteks läänemereäärne konverentsikeskus.

Jutud Saku suurhallist kui asendusvariandist on väheveenvad, sest selle hoone saal on sihipäraselt ja kujunduslikult kavandatud vaid spordivõistlusteks ning küllaltki sobimatu kontsert- või lavastuslikuks otstarbeks, nii funktsionaalselt kui ka külastajate poolelt vaadates. Lisaks publiku istmete erinevale paiknemisele ja mugavusastmele on Saku garderoobikorraldus lausa ebamugav. Müügilettide paigutusvõimalused linnahalli alakorruse rakendamisel on aga praktiliselt piiramatud.
Linnahalli põhisaaliga külgnevate hoonete (jäähall, merepoolsed tiibehitised) autentne säilitamine või ümberehitus moodustavad omaette probleemistiku, mille lahendamisel peaks osalema nii kompleksi autorarhitektid kui ka linnaplaneerijad ja ümberehituste tellijad.

Miks peaks linnahall oma põhifunktsioonis ja kujus säilima?

Arhitektuurimälestis
Arhitektuurne välislahend sobib vanalinna bastionide vööndiga, ei varja siluettvaadet merelt, avab unikaalsete trepimaastike kaudu linlastele ja külalistele mitmetasandilised pääsud ja vaated merele.
Lisanduvad siselahenduslik kontrastne avarus, traditsiooniline amfiteatriline saal ning tõsteseinaga etenduse ajaks eralduvad garderoobid ning jalutusruum – kõik see annab erakordse, üle 100 meetri ulatuva sisevaate. Need olidki põhjused, miks ehitus sai valmimise järel laia rahvusvahelise tunnustuse ja märgiti mitmel pool ära. Märgati ka kohaliku materjali, meie rahvuskivi – pae erivormi – dolomiidi laia kasutamist nii seina- kui kujundusmaterjalina.

Insenerlahend
Teraskonstruktsioonis kandesillad ja ortogonaalsed katusefermid, mis võimaldasidki anda siseruumidele tavatu avaruse ja hoonele ülekäiguteed, on unikaalsed ja püsiväärtuslikud, nagu ka mahulis-monoliitses konstruktsioonis poolkaarekujuline tehnoruumide kompleks saali tagaosa kohal.

Ajaloolis-emotsionaalne taust
Linnahalli saal on rahva mälus kinnistunud kui üks meie taasiseseisvumise tähtobjekt, kus 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul oodati ülemnõukogu saadikuid iseseisvusotsusega. Sama aasta veebruaris oli seal aset leidnud kõigi tasandite omavalitsuste ühisistung, kus deklareeriti – me peame taas saama iseseisvaks.
Ja veel varem sai seal kokku Rahvarinde esimene kongress delegaatide läbi linna kulgeva ja "Eestimaa on meie kätes" skandeeriva rahvaketiga. See püsib veel rahva mälus ja linnahall on toimunu omalaadne sümbol.

Remondivajadus
Objekti põhiosa püstitati 1970. aastate lõpul, suhteliselt kiirtempos, tolleaegsete võimaluste ja materjalide valiku kitsastes raamides, mis mõistagi mõjutas ehituse kvaliteeti. Siiski on põhihädaks olnud katuste läbijooksmine ja vihmavee äravoolusüsteemid. Kaasaegsete materjalide kasutamisel oleks nende hädade kõrvaldamine täiesti võimalik ja esmatähtis. Renoveerimistöid aga saaks teostada ajatatult, etapiviisiliselt, et kulutused ei nõuaks kohe mitmekümne miljonilisi väljaminekuid.

Külastatavus
Arvestades põhisaali istekohtade suurt arvu (4000 kohta) ja analoogsete saalide kasutusandmeid teistes linnades, kus peetakse normaalseks keskmiselt 120 üritus- või etenduspäeva aastas, mis üldiselt tagab tasakaalustatud finantstulemi, võiks saali kolmveerandilise täitumuse korral külastajate arv küündida aastas 360 tuhandeni. Kui seda võrrelda näiteks eeldatava külastajate hulgaga ehitatavas mitmesaja miljonilise maksumusega Eesti Kunstimuuseumis, on vahe märgatav ja õigustaks ehk mõnekümne miljoni suunamist linnahalli renoveerimisse.
Muidugi ei ole kunstimuuseumi ainueesmärk külastatavus, vaid ka kunstivarade säilivus. Seetõttu on võrdlus tinglik, kuid ka linnahall on kultuuriväärtus.
Linnahalli kavandatav lammutamine ja krundi uushoonestus Tallinna turismiväravaks hävitaks kõik ülalkirjeldatud väärtused. Linnahalli müügitehingut ei saa hinnata kuidagi teisiti kui järjekordset ja selgelt kultuurivaenulikku vandalismiilmingut, millele võimuvaldajad mitte ei peaks hoogu andma, vaid käe ette panema.

* Lugu seisis Postimehes paar kuud ja nüüd autori kannatus katkes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)