Miks Keskerakonda lõhkuda ei õnnestu

Toimetuselt: Laine Kaabel saatis oma artikli kolm kuud tagasi SL Õhtulehele, kus lubati see avaldada, ent pole siiski trükivalgust näinud. Postimehest aga saab autor juba kuu aega järjest vastuseid, et „teie lugu on ilmumisjärjekorras". Nüüd kaasajastas autor oma artiklit ning saatis selle Kesknädalale.

LAINE KAABEL, Kesknädal, 27. aprill 2005

Suure hämmastusega jälgin, kui suur pööre ja muutus on tabanud viimaste nädalate meediat. Ajalehed ja raadio on asunud Keskerakonda tunnustama!

Üle päeva ilmub kuskil ajalehes Edgar Savisaare või mõne teise tubli keskerakondlase kirjatükk, ilmuvad ilusad värvilised diagrammid, mis tõestavad Keskerakonna jätkuvalt püsivalt kõrget reitingut. Uuringufirmade väitel on Keskerakonna kauaaegne juht riigi kõige populaarsem poliitik, ületades populaarsuselt istuvat peaministrit koguni kahekordselt.

Urmas Ott ja „Koosolek" kutsuvad üksteise võidu ekraanile keskerakondlasi. Raadiohääled kiidavad Keskerakonna juhitud Tallinna linnavõimu oktoobrikuist väärikat taandumist ja isegi uus pealinnapea Tõnis Palts teeb kummardusi oma eelkäijale. Olen päris kindel, et see ei ole pelgalt saarlase huumor!

Raskused karastavad ja tugevdavad Keskerakond sai oktoobris 13 aastat vanaks. Selle aja jooksul on üle elatud lindiskandaal koos Arenguparteiga, moonipõlluskandaal, ajalukku saadetud talongid, võiladu ja viimati kaheksapealise seltskonna eraldumine. See on ähvardanud erakonda lõhkuda, ja kuigi see pole õnnestunud, jätkub küllalt neid, kes ränkraske purustustöö ikka ja jälle uuesti ette võtavad.

Miks Keskerakonda lõhkuda ei õnnestu? Mina olen eestiaegse kõrgema sõjaväelase ja vallavanema tütar. Ma tean, mismoodi tuksub aatelise eestlase süda. Sain kodust kaasa patriootilise kasvatuse, töökuse ja õiglustunde. Kõiki neid omadusi olen saanud ja saan jätkuvalt realiseerida ainult Keskerakonnas.

Usun, et Keskerakonna rohkem kui 8000 liikmest mõtleb ja tunneb samamoodi enamik. See on meid liitnud. Raskused erakonna arengu teel on meid karastanud ja veel tugevamaks muutnud. Sellepärast ei kõigutanud meid arenguparteilased, kes lootsid ennast kehtestada ilma Keskerakonna märgita, ega sotsiaalliberaalid, kes ei suutnud andestada, et Edgar neile ministrikohti välja ei võidelnud.

Kes ja miks kardab oma rahvast?

Meid ei ole maadligi surunud aastaid viha ja vaenu pritsinud ajakirjandus, sest meedia süüdistused ei pea vett. No mis süüdistus on populism? Mis asi üldse on populism? Reformierakonna 9000-kroonine kuupalk ja Res Publica õpetaja topeltpalk on ülimad näited poliitilise populismi kohta.

Või nõndanimetatud vene kaart? Venelased ju elavad siin, nad on naabrid, ja me peame oma naabriga julgeoleku kaalutlustel läbi saama. Olen olnud valimiste ajal vaatleja, ja tean, kui suure pimedusega on löödud paljud inimesed, kes valima tulevad.

Olen kuulnud öeldavat, et kui Edgar tuleks võimule, viiks ta meid Venemaa rüppe. Palju rohkem on meid Venemaa rüppe saatnud Eesti oma valitsuste rumal ja omakasupüüdlik majanduspoliitika.

Mulle meeldib Arnold Rüütli algatatud ühiskondliku leppe unistus. Sest meie, eestlased, oleme praegu üksteise peale vihased ja tigedad. Eriti tunnen seda Keskerakonna siunamise järgi. Ja mulle ei meeldi, et järjest vähemaks jääb kohti, kus rahvas ise võib otse sõna võtta. Näiteks raadiokanalites peaaegu enam ei kosta telefoniküsitlusi. Rahvas pahandab, tahab rääkida. Mida kardetakse, kes kardab? Tundub, et kardetakse oma rahvast.

Valeprohvetid kustuvad peatselt

Dialoog rahvaga, muide, puudub meil täiesti. On Muuli ja Samosti dialoog, on Langi ja Nestori dialoog, on Kuku-raadio omavahelised dialoogid ja „Rahva Teenriteski" seletatakse ainult omavahel. Aga mul on tänase päevani meeles Edgar Savisaare laupäevahommikused raadiokõnelused rahvaga. Inimesed said neist jõudu ja usku. Kuidas me saame ühiskondlikult kokku leppida, kui meiega keegi isegi ei räägi?

Edgar Savisaar oli Eesti Vabariigi peaminister kõigest neli ja pool kuud – augustist 1991. a kuni jaanuarini 1992. a. Ta pole üldse saanud oma poliitilisi tõekspidamisi ellu viia, kuigi on riigi suurim hääletooja ning tema partei võtab veerandi kõigist valimas käinute häältest. Mille eest on seda meest siis poriga loobitud?

Igaühel meist on vahel paremaid, vahel halvemaid aegu. On neid riigil, on rahval, on ka erakondadel. Nagu ma alguses kirjutasin, näivad ebaõiglaselt nuheldud Keskerakonnale koitvat helgemad ajad. Kui meedia asendab valimatu sõimu korrektse erapooletusega, kui inimesed vähegi end poliitiliselt harivad ja kui üle saja tuhande Keskerakonna poolt hääletanu jääb meelekindlaks, ei õnnestu Eesti vanimat parteid väärata ka edaspidi.

Olen pika elu jooksul korduvalt näinud, et valeprohvetid kustuvad peatselt.

Viimati muudetud: 27. aprill 2005

Jaga |