Raamatu "Peaminister" 16. osa

14. september 2005


Ministrid seisid lennujaama ootesaalis jalalt jalale tammudes kannatlikult pool või kolmveerand tundi, kuni me Pavloviga läbi rääkisime. Ta leidis, et meie pakutud projekt on küll väga julge, aga ta on valmis riskima. Mäletan, et Pavlov lisas nukralt, et ega tal enam midagi suurt kaotada olegi. Projekt saadeti laiali kõigile N Liidu ministeeriumitele, keda asi puudutas. Leppisime kokku, et N Liidu Ministrite Nõukogu vaatab selle läbi augusti lõpus.
Viimane kohtumine peaminister Pavloviga oli meil Moskvas 10. augustil 1991. Vihjasin talle, et osalemine Balti küsimuste lahendamisel võimaldaks tal võita toetust lääne avalikus arvamuses, kus seni valitses jagamatult Gorbatshov. Hoiatasin, et temale lähedased Sojuzi tegelased astuvad suure tõenäosusega selle kava vastu välja. Arvasin, et poliitilist toetust projektile tuleb hakata formeerima hoopis teisel alusel, jättes kõrvale poliitikud, kes viimasel ajal Pavlovit on soosinud. Jõudsime kokkuleppele, et alustame läbirääkimisi oma raha, piiride jm küsimuses valitsusdelegatsioonide tasemel, mõlemalt poolt osaleksid juhtivad ministrid.
Sellisele otsusele jõudmine nõudis Pavlovilt päris palju julgust. Tema oli ju siiski teises positsioonis kui mina. Ta ei olnud enam täitevvõimu pea nii nagu valitsusjuht meil. Otsustasime, et läbirääkimiste esimene voor algab 19. augustil Moskvas. Pavlov kõhkles kuupäeva valikus. Päev hiljem pidid üheksa liiduvabariiki alla kirjutama uuele liidulepingule. Pavlov ei välistanud, et president ka teda sellesse sündmusesse kaasab. Muidugi pidi sellest saama talle pingeline päev ja sel juhul tal lihtsalt ei jätkuks meie kohtumiseks aega. Lõpuks leidsime, et me vähemalt alustame kõnelustega.
Seni seisnes ju probleem selles, et N Liit ei soovinud meid kui ametlikku läbirääkimispartnerit tunnustada. N Liit polnud nõus pidama läbirääkimisi meie kui võrdse partneriga. Ka Nugise-Lavjorovi komisjonis ei käinud läbirääkimised endiselt mitte meie iseseisvumise küsimuses, vaid toimusid "kõnelused ulatusliku kompleksi majandus-poliitiliste ja muude küsimuste ümber".
Võib-olla soostus Pavlov meiega koostööd tegema nimelt seetõttu, et nägi kavandatud reforme kitsalt majanduslikust vaatevinklist. Vaadates asja majanduse organiseerija mätta otsast oleks saanud ehk tõepoolest mõne sammu veel teha. Meie aga nägime küsimust hoopis laiemalt. Meie jaoks oli see järjekordne katse Eesti iseseisvumisel "jalg ukse vahele saada".

Meil oligi kavatsus nende läbirääkimiste jõul anda hoogu iseseisvumiskõnelustele kui peamistele. Valitsuse ülesandeks jäi aga viia ellu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadused oma rahale ülemineku ja piirirezhiimi – tegelikult N Liidust lahtihaakimise – kohta. Kui siin oleksime saavutanud edu, siis võinuks ka Eesti Vabariik iseseisvumise läbirääkimistele minna palju tugevamatelt positsioonidelt.
Mäletan, kuidas lõppes 1991. aasta 10. augusti kohtumine. Viimast korda viibisin N Liidu peaministri kabinetis. Järgmisel korral sisenesin juba Vene Föderatsiooni valitsusjuhi tööruumi ning Pavlovit seal ei olnud. Tema istus sel ajal Moskvas Sokolniki vanglas, mida Venemaal tuntakse rahvasuus levinud nimetuse all Matrosskaja tishina.
Jätsime nägemiseni. Järsku kallutas Pavlov ennast mulle lähemale ja küsis vaikse häälega: "Aga kuidas siis on, oled sa meie poolt või oled sa meie vastu?" See oli mulle ootamatu küsimus. Andsin diplomaatilise vastuse. Ütlesin, et aeg on tõepoolest keeruline, Eesti peab otsustama, kelle poolt või vastu ta on. Teisisõnu – ma ei andnudki talle vastust. Vaatasime teineteisele silma, surusime kätt ja leppisime kokku, et kohtume jälle Moskvas 19. augustil.
Olen hiljem mõelnud, mida Pavlovi küsimus tähendas. Igal juhul ei uurinud ta minu suhtumist putshistidesse. Vandenõud veel ei olnud, meeleolud aga selles suunas tõenäoliselt juba liikusid. Gorbatshov kavatseti minu teada vabastada mõlemast, nii presidendi kui ka peasekretäri ametist täiesti legaalsel viisil selsamal sügisel Rahvasaadikute Kongressil ja NLKP järjekordsel kongressil. Viitan siinkohal ka Vladimir Krjutshkovi memuaaridele, kus peetakse samuti tõenäoliseks, et ülemnõukogu ja seejärel N Liidu Rahvasaadikute Kongress oleksid 1991. aasta sügisel võinud otsustada Gorbatshovi ametist vabastamise.
Pavlovi õnnetus seisnes selles, et ta töötas poliitilisel ametikohal, olemata ise poliitik. Ta laskis end kaasa tõmmata asjadesse, mida ta tegelikult ei vallanud. Ta tegi valiku, saamata aru, et see on niisugune, kust tagasiteed enam ei ole.
Pavlov oli elitaarne kõrgema klassi riigiametnik. Ta suutis hästi vaielda makromajanduse kategooriates, aga rahvast ta ei tundnud. Ega ta seda salanudki. Kui GKTshP üleskutsetes hakati kirjutama, et kiiresti on vaja saada kaubad letile – vorst ja sai rahva kätte, uskus Pavlov, et sellest piisab. Inimesed söövad kõhu täis ja keegi mingit demokraatiat enam ei igatsegi. Samasugune lähenemisviis nagu täna nii mitmelgi Eesti võimuladvikus.
Ei usu, et putshi õnnestumise korral oleks Pavlovist võinud saada "meie mees Moskvas", kes oleks püüdnud kaitsta ka Eesti huve. Kui, siis ehk lühikeseks ajaks. Pigem püüti teda peaministri ametikohal ära kasutada ja seejärel oleks ta kõrvale heidetud. Kardan, et niisamuti, nagu ta oli mõeldud patuoinaks Gorbatshovi võimustruktuurides, oleks teda püütud kasutada Janajevi võimuloleku ajal. Kuid ma ei oleks siin kategooriline. Igas inimeses leidub ressursse, mis ilmnevad alles erandolukordades, aga võib-olla jäävadki varju. Siiski arvan, et putshi tulemustest sõltumata oleks 1991. aasta 10. augusti kohtumine jäänud igal juhul meile peaministritena viimaseks.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)