Müüt Eesti kodanikust

ENN OJA,      27. veebruar 2002




Kodanikuseisund jõuab inimese teadvusse põhiliselt valimiste saabudes. Kas aga kellelegi meist on pähe tulnud küsida, mis õigused sel ülistatud kodanikul tegelikult ikka on? Seni pole seda millegipärast mitte keegi avalikult käsitlenud.

Lihtsurelikuni jõuab tema kodanikuseisund põhiliselt valimiste saabudes. Statistika järgi on enamik meist käinud võimureid valimas ja tuhanded pürginud ise nende kohale. Sest kui juba kord oled kodanik, siis miks mitte proovida. Kui valimisloterii riigipiruka nosimisega ka ei õnnista, siis osalemisrõõmu ei keela ükski seadus.
Kas aga kellelegi meist on pähe tulnud küsida, mis õigused sel ülistatud kodanikul tegelikult ikka on? Kuna seni seda millegipärast mitte keegi pole avalikult käsitlenud, siis olgu käesolev esimene katse. Olgu aga ära märgitud, et erinevalt põhiseaduse juriidilise ekspertiisikomisjoni ajaloolis-võrdlevast põhimõttest olen lähtunud erapooletust teadusest - loogikast.

Kui palju on Eesti kodanikke?

Põhiseaduse § 8 sätestab: Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.
Kuna vanemaid on üldjuhul (jättes võimaluse nn tehislastele) kaks, tuleb kõne alla kolm varianti: ema on Eesti kodanik, isa on Eesti kodanik, mõlemad vanemad on Eesti kodanikud. Üks vanematest hõlmab kaht esimest võimalust, viimast aga mitte. Sest üks kahest tähendab emba-kumba, ent mitte mõlemat; vähemalt üks kahest aga kõiki kolme võimalust.
Antud sõnastus tähendab seega, et enamikul eestlastel polegi Eesti kodakondsust sünnilt, sest neil on mõlemad vanemad Eesti kodanikud de iure. Põhiseaduse Assamblees kehtis kaua erapooletu väljend, aga enne lõppu muutis keegi selle sätte vigaseks. Kes ja miks, ei mäleta või ei taha keegi. Ehkki kodakondsuse seadusesse õnnestus Riigikogul sokutada küll väljend vähemalt üks (kahest), siis alluva seaduse sättena on ta õiguslikus vastuolus põhiseadusega ega suuda midagi muuta.
Muide, selle vigase "õiendamise" tõttu on ebaseaduslikud olnud ka senised valimised, valitsused ja eesistujad (presidendid), nagu ka sellest tulenev terve meie elukorraldus. Ebaseaduslik on ka järgmine Riigikogu, ning midagi ei saa ette võtta ka praegune, kel samuti ebaseaduslikuna pole vigade parandamiseks kodanike mandaati.
Kahjuks pole mul käepärast andmeid, paljudel "kodanikel" on kodanik vaid üks vanem, kuid arvatavasti mitte üle kümnendiku. Siia oleks arvestatud ka need, kes saanud kodakondsuse vastava taotluse rahuldamisega. Äkki on "neid" isegi rohkem kui "meid"? Vastust teab ehk Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Või tuul.

Kui palju on hääleõiguslikke kodanikke?

Põhiseaduse § 57 kõlab: Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.
On saanud on vormilt kooliõpinguist tuttav täisminevik, sisult paljudele uudiseks täisolevik. Nii või teisiti viitab ta hetkel kehtivale seisundile ehk antud juhul 18aastasele vanusele. Seega välistatakse teised vanused ning hääleõiguslikud pole 19-, 20- jne aastased! Siin on kardetud sõna vähemalt, ehkki mujal on teda peetud sobivaks. Näiteks § 79, kus Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana või § 3 kohalike omavalitsuste volikogude valimise seaduses, kus nii hääleõiguslikuks kui ka kandideerimisõiguslikuks sätestatakse Eesti kodanik, kes on valimiste päeval vähemalt 18-aastane. Miks mitmest võimalusest on valitud keeleliselt vigaseim, jääb taas assambleelaste harimatustunnistusele.

Mitu liiget on Riigikogus?

Seni on iga küsimus saanud ootamatu ning üllatava vastuse, olgu järgnev siis eelmiste krooniks. Esiteks muidugi see, et Põhiseaduse § 60 lubab Riigikogu liikmeid valida vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel ning et häälte astendamisel ja ülekandmisel pole võrdelisusega mingit pistmist, nagu pole ka kooskõla valimisseaduse ja põhiseaduse vahel.
Teiseks aga sama paragrahvi teine lõige: Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Keeleliselt on oluline sõna vähemalt siin omal kohal, ent seekord jääb ka sellest väheks. Kui PS § 57 annab hääleõiguse ainult (!) 18-aastastele, siis siin sätestatud 21-aastased ei saa seda olla mitte kuidagi. Lõppjäreldusena ei saa Riigikokku kandideerida mitte ükski Eesti kodanik ei de iure ega de facto ehk meil pole ega saagi olla mitte mingit rahva esinduskogu nimega Riigikogu!!!

Seadusetus põhiseaduses

Kurb või naljakas, aga tõsi. Asjalikke vastuseid küsimustele, miks ja kelle huvides taoline seadusetus riigi tähtsaimas seaduses on sätestatud või miks keegi pole teinud katset idiootset olukorda avalikustada ja õiguslikust ummikust väljapääsu leida, võib hellitada vaid naiivne inimene. Värdja sünnitajad kuulutaks nagu ühest suust, et tegijal juhtub mõndagi, ning et riigi ja rahva huve silmas pidades võib ka loodusseadusi tõlgendada nagu jumal juhatab.
Nii näibki lihtsaima lahendina pimesikumängu jätkamine ehk põhiseaduse mittejärgimine. Sest kui täituks veel Riigikogu põhiseaduskomisjoni esinaise Liia Hänni kogemata väljalobisetud ähvardus, et põhiseaduse ulatuslik isikute põhiõiguste ja -vabaduste kataloog alles ootab täit teadvustamist ja kasutusele võttu, siis tuleks tahes-tahtmata minna ka nõndanimetatud Eesti kodanike õigusliku seisundi kallale.
Seni aga kingime ja anname kodakondsust, väljastame sinikaanelisi passe, käime ise valimistsirkuses klounidele plaksutamas ja ise kloune mängimas, ja last but not least - tähistame enesestmõistetavalt 26. novembril kodanikupäeva.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)