Ebaõnnestunud integratsioon. Kuidas minna edasi?

IRIS PETTAI,      23. jaanuar 2008


2007. aasta läks ajalukku Pronksiöö sündmustega. Samal aastal jõudis lõpule ka esimene integratsiooniprogramm (2000–2007). Integratsiooni tulemustes on Eesti elanikud pettunud.

Selles programmis oli püstitatud kolm eesmärki: 1. keelelis-kommunikatiivne integratsioon ehk eesti keele õppimine; 2. õiguslik-poliitiline integratsioon – lojaalse elanikkonna kujundamine ja Eesti kodakondsuseta inimeste arvu vähendamine; 3. sotsiaal-majanduslik integratsioon, s.t senisest suurema konkurentsivõime ja sotsiaalse mobiilsuse saavutamine ühiskonnas, sõltumata etnilisest või keelelisest tunnusest.

Kuigi püstitati kolm eesmärki, oli määravaks eesti keele õppega seotu. Integratsiooniprogrammi teist ja kolmandat eesmärki praktiliselt ei realiseeritud. Tulemusi püüti saavutada peaasjalikult vaid eesti keele oskuse omandamise kaudu.

Integreerumise tulemused on kõige paremini näha noore põlvkonna juures

Taasiseseisvusaja jooksul on üles kasvanud noorte venelaste põlvkond (15–29aastased), kes on valdavalt (91%) Eestis sündinud. Neid iseloomustavad mitmed positiivsed näitajad: keeleoskus – 72% oskab eesti keelt heal või keskmisel tasemel; kodakondsuse omamine – 69% on Eesti kodanikud; huvi eestikeelsete tele- ja raadiokanalite vastu – 37% jälgib saateid iga päev; iga kolmas kuulub jõukate kihti.

Keskealise ja vanema põlvkonna esindajatel on samad näitajad peaaegu poole võrra madalamad.

Integratsioonis esineb probleeme

Endiselt on Eesti jaotunud eesti ja vene kogukonnaks. Siin on kaks erinevat meediamaailma, haridussüsteemi, tööturgu jne. Eestlased ja eestivenelased paiknevad valdavalt eraldi elurajoonides, kasvavad palgavahed (eestivenelased teenivad 1/10 vähem), süveneb segregatsioon tööturul: eestivenelased töötavad sagedamini „sinikraedena" (töölised ja teenindajad), eestlased aga „valgekraedena" (juhid ja spetsialistid). Tegelikult jääb keeleoskusest väheseks, et reaalselt integreeruda. Ka eesti keelt hästi oskavad eestivenelased tunnevad end Eestis teisejärguliste ja tõrjututena. 83% väidab, et neil tuleb Eestis edu saavutamiseks rohkem pingutada ja vaeva näha kui eestlastel.

Tõrjuvad hoiakud

Rahvusvähemuste suhtes kehtivad paljud (sageli varjatud) tõrjuvad hoiakud, käitumisreeglid jne, mille tagajärjel on rahvusvähemuste osakaal riigijuhtimisorganites, poliitikas ja avalikus sektoris väike. Eesti pole siin erand.

2007. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuris, kuidas Eestil läheks, kui eestivenelasi töötaks senisest rohkem ka juhtivatel ja vastutusrikastel ametikohtadel. Eestlastest usub vaid 7%, et Eestil läheks siis paremini; 30% aga leiab, et Eestil läheks halvemini, 44% on seisukohal, et see ei muudaks midagi, ning 19% ei osanud vastata.

Uuringust järeldub, et eestlaste valmisolek eestivenelasi kaasata on vähene.

Eesti ja vene noorte kasvav eraldatus

Vene noortest oskab eesti keelt 72%, eestlastest eakaaslaste hulgas on samalaadne keeleoskus vaid 34% ning langeb iga aastaga. Pooli eesti noortest venelased häirivad – häirib nende teistsugune mõtlemine ja mentaliteet. Venelaste hulgas on neid, kes tunnevad end eestlastest häirituna, märksa vähem – 22 protsenti. 87% neist töötaks segakollektiivis, samal ajal, kui eestlastest töötaks segakollektiivis vaid 44 protsenti. Eestlastest elaks linnas, kus on suurel hulgal teise rahvuse esindajaid, vaid 26%; venelaste hulgas on sama näitaja 71 protsenti.

Kuidas saavadki venelased integreeruda, kui me ei taha neid enda lähedale?

Oma tuleviku sidumine Eestiga

2007. aasta uuringu põhjal soovib vene noortest tulevikus ainult Eestis elada vaid 23%, aga 20% eelistab lääneriike. Eestlaste hulgas on vastavad näitajad 51% ja 3%. Osalt Eestis ja osalt mujal tahaks venelastest elada 44%, eestlastest 37%.

On tekkinud oht, et Eesti kaotab uue noorte venelaste põlvkonna, kes enam ei tunne end siin turvaliselt.

Vene noored on sagedamini töölised või teenindajad

Tööturu-uuringute andmetel (2006) on eesti noorte hulgas 37% „valgekraesid" (juhid, spetsialistid, ametnikud), kes töötavad kontoris ja tegelevad vähemrutiinse, intellektuaalsemat laadi tööga. Noorte venelaste seas on „valgekraesid" üle kahe korra vähem, vaid 16%. Noored venelased on aga valdavalt (84%) „sinikraed" (töölised ja teenindajad), kes teevad rutiinsemat ja füüsiliselt raskemat tööd.
Trend viitab tööturu kihistumisele noorte venelaste kahjuks.

Eesti ja vene kõrgharidusega noorte palgatase

2006. aasta tööturu-uuringu andmetel oli kõrgharidusega noorte eestlaste keskmine palk 6605 krooni, aga kõrghariduse, kodakondsuse ja eesti keele oskusega vene noortel 6066 krooni. Kuigi arvatakse, et Eesti kodakondsus ja piisav eesti keele oskus on vahendid, mis muudavad palgalõhed olematuks, näitab tööturu analüüs, et kodakondsusel ja keeleoskusel võrdsustavat efekti ei ole. Pigem on nii, et kodakondsus ja keeleoskus on mitte-eestlaste puhul konkurentsieelis rahvuskaaslastega võrreldes.

Noorte identiteeditunnetus

Eestlaste identiteeditunnetust iseloomustab kindlustunne ja tugev samastumine oma rahvuse, riigi ja kodanikkonnaga. Enamik noortest eestlastest peab end nii Eesti elanikeks kui ka kodanikeks. Tegemist on heade märkidega eesti kogukonna ühtsustundest ja terviklikkusest.

Noorte venelaste seotus Eesti riigiga on aga nõrk ja ebakindel ning nende identiteet on alles kujunemisjärgus. Enamik eestivenelasi määratleb end venelase ja Eesti elanikuna, mis tähistab nõrka ja ebakindlat seotust Eesti riigiga. Vaid 46% vene noortest loeb end Eesti Vabariigi kodanikuks, kuigi faktiliselt on nende hulgas kodanikke märksa rohkem (69%).

Nõrk identiteedipositsioon kätkeb endas mitmesuguseid riske. Nõrga identiteediga inimesed kahtlevad enda väärtuslikkuses ja on kergesti manipuleeritavad (näiteks Venemaa propaganda mõjul).

Integratsiooni võtmetegurid Eestis

2005. aastal tehtud uuringus paluti vene noortel hinnata kuut tegurit, mis tagavad edu Eestis elamisel ja on ühtlasi integratsiooni võtmetegurid. Kõige olulisemaks pidasid vene noored eestlastele sarnast käitumist, aga ka töötamist ja õppimist eestlastega koos ning eestlastest tuttavate ja sõprade omamist; Eesti kodakondsus ja eesti keele oskus olid üllatuslikult nende puhul tähtsuselt viimasel kohal. Isegi eesti nime omamist peeti olulisemaks.

Vene noorte elukogemus ütleb neile, et eesti keele oskus, isegi heal tasemel, ei garanteeri veel edu ja võrdväärset positsiooni Eesti ühiskonnas. Vaja oleks sotsiaalset kompetentsi, mis õpetaks, kuidas Eesti ühiskonnas hakkama saada, kuidas eestlastega suhelda, kuidas neid mõista, kuidas ületada vastastikuseid barjääre.

Integratsiooniprogramm, mis on üles ehitatud peamiselt eesti keele õppimisele, on kitsas ja väheefektiivne ega aita eestivenelastel neile hädavajalikku sotsiaalset kompetentsi omandada.

Uue integratsiooniprogrammi väljakutsed

Suurim komistuskivi on eestlaste ja eestivenelaste vaheline eraldatus. Kui me seda vähendada ei suuda, ei suuda me midagi.

Keskseid küsimusi on üsnagi palju:
süvenev segregatsioon tööturul ja palgavahed;
eestivenelaste piiratud juurdepääs poliitikasse, riigiametitesse jne;
eestivenelaste vähene sotsiaalne kompetents, et Eesti ühiskonnas edukas olla;
nõrk ja ebakindel seotus Eesti riigiga;
vene noorte soovimatus oma tulevikku Eestiga siduda;
eestlaste tõrjuv hoiak ja nende vähene valmisolek eestivenelasi rohkem kaasata võib saada integratsioonile saatuslikuks.

Riiklikud integratsioonipoliitikad pole Euroopas andnud soovitavaid tulemusi

Euroopa Nõukogu hinnangul on integratsioonialane tegevus mitmetes Euroopa riikides endiselt killustatud ja tasakaalust väljas. Paljuski on see tingitud immigratsiooni tõrjuvast hoiakust riiklikul tasemel. Niisugune areng on viinud seisukohani, et kitsalt keeleõppele ja kodakondsuse saamisele rajatud integratsioonipoliitikate aeg on ümber saamas. Soovitatakse rakendada kaasamisstrateegiaid, mille märksõnadeks on „võrdsed õigused ja võimalused", „poliitiline ja sotsiaalne osalus", „pluralism", „vastastikune austus ja solidaarsus".

Väga tähelepanuväärne on see, et Euroopa Liidus usaldatakse kandev roll integratsioonipoliitikas omavalitsustele. Lähtutud on arusaamast, et riigi tasandil on raske arvesse võtta kohaliku linna või maakonna rahvuslikku eripära ja kohalikku spetsiifikat, küll aga suudavad seda teha konkreetse linna või maakonna juhid ja spetsialistid, sealne kolmas sektor jt.

Tulemused on head – rahvussuhete kvaliteet nendes linnades ja maakondades on oluliselt paranenud.

Loodud on uus programm CLIP – Euroopa linnade integratsioonipoliitika koostöövõrgustik. CLIP loodi 2006. a Euroopa Nõukogu poolt tasakaaluks ebaõnnestunud riiklikele integratsioonipoliitikatele ja hõlmab 28 linna nii Euroopa Liidust kui ka väljaspoolt seda. CLIP-i võrgustik aitab omavalitsustel ellu viia kaasamisstrateegiat ja ületada kitsaid integratsiooninägemusi, mis rajanevad keeleõppel ja kodakondsuse omandamisel.

Väga meeldiv on märkida, et Tallinn võeti mullu detsembris Euroopa linnade integratsioonipoliitika koostöövõrgustiku (CLIP) liikmeks.

[esiküljefoto tekst]
Teadlane IRIS PETTAI kirjutab, et noorte venelaste seotus Eesti riigiga on nõrk ja ebakindel ning nende identiteet alles kujuneb. Enamik eestivenelasi määratleb end venelase ja Eesti elanikuna, mis tähisatab nõrka ja ebakindlat seotust Eesti riigiga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (32)