Reformierakonna pika võimutsemise järel vajame päästvaid reforme

No ei ole vaja olla ei esiarvamusliider, ei esileedi, ei sotsioloog ega majandusteadlane, et aru saada - miskit on mäda siin Eesti riigis. Nii mäda, et tõtt tuleb tökatina paksu valedekihi all varjata. Võin kindlalt väita, et ei mullivannist, fooliummütsist ega seemnete söömisest enam abi pole. Valitsev poliitika on toonud olukorra, kus rahvas ja riik on lõplikult kaotanud omavahelise sideme ning kus neil kummalgi on omad sihid, suundumused ja soovid. Ja kumbki rakendabki oma võimalusi oma poliitikate elluviimiseks.

Inimesed hakkavad vastu

Millist poliitikat riik kasutab, sellega on kursis poliithuviline seltskond ja oma kitsa eriala spetsialistid. Nemadki hakkavad vastu. Õpetajate meeleavaldust mäletavad kõik. Mäletavad ka selle lõppu ja tagajärgi. Nägin Toompea lossis õpetajate üle irvitamist samal ajal kui nemad lossi ees meelt avaldasid. Siis otsustasin lossiväravad neile avada. Ja mis ma saavutasin? Nagu meil ikka juhtub, midagi hoopis äraspidist. Lootsin koos õpetajatega, et neid võetakse kuulda. Aga võta näpust! Selle asemel, et õpetajate nõudmistele vastu tulla ja nende heaolule pisut raha raisata, telliti Toompea lossile „Võsapetsi kristallväravad" ehk kuulikindlast klaasist uksed, mis avanevad ja sulguvad automaatselt ning mis võivad ukse vahele jäänud inimesel isegi jäsemed otsast lõigata. Nõnda anti nii mulle kui ka õpetajatele, aga ka kõigile ülejäänud Eesti elanikele sõnum: parlament ja rahvas ei ole üks. Kui rahvas hakkab pead tõstma, kapseldatakse parlament (ja selle seegi osa, mis inimeste eest on valmis seisma) veelgi enam, et appihüüded ja ettepanekud ei jõuaks rahvasaadikute kõrvu.

Ametiühingud - täpselt sama lugu. Arstid - jällegi kordus kõik. Läks isegi niikaugele, et arstide ja riigi koostööleppe sõlmis riik iseendaga, aga mitte arstidega.

Saage aru, kallid inimesed, arstide streik ei ole veel tänaseni lõppenud! On tarvis teada ka seda, et arstid ei võitle mitte iseenda hea sissetuleku eest. (See ei olegi neil kuigi hea, sest oma nn kõrge palga eest peavad nad tegema looma moodi tööd, mille all kannatab aga kvaliteet.)

Eestit juhitakse saamatult

Võtame põllumehed. Nemadki pole rahul. Pole rahul Euroopa Liidu toetustega ning korraldavad meeleavaldusi juba Brüsselis. Miks peaksid põllumehed ise seal mässama, kui nad on valinud rahvaesinduse? Sest nende valitud esindus koosneb saamatutest inimestest, kes ei ole endale võetud/pandud kohustusi suutnud täita. Rahvaesindajad käivad alatihti, lõhkisi sabakuubesid kandes, EL-i institutsioonide vahet, lurbivad sisse mullitavat shampanjerit ja maitsevad kalamarjavõileiba peale, aga põllumeeste toetused jäävad ikka EL-i keskmisele alla.

Minupärast võiksid sabakuubedes saksad Brüsselis kasvõi kulda süüa, aga võetud kohustused olgu täidetud! Miks seda pole? Sest sinna on sattunud saamatud ja enesekesksed saksad.

Majandusest räägitakse nagu mingist imeloomast, millest ainult Jürgen Ligi on võimeline aru saama. Vot sellist jampsi kuulen ma haritud inimeste suust küll elus esmakordselt! Kas te ei ole endalt küsinud, mis saab meie riigist, kui Jürgen enam rahandusminister ei ole? Kas läheme kolinal sügavasse põhja?

Ei lõppenud ju televisioon otsa peale Urmas Oti lahkumist ega juhtu majandusega mitte midagi, kui Jürgenit eesotsas ei ole. Jürgen on raamatupidaja, aga majandamine ja raamatupidamine on kaks iseasja. Need, kes raha teenivad, ja need, kes seda kokku loevad, on ka väikestes firmades erinevad inimesed. Olete kuulnud ju tegevdirektoritest? Ka riik toimib samuti. Raha teenimine ja raha lugemine on kaks iseasja. Majandamise asemel on meil kõik taandunud pearaamatu pidamisele. Ja nagu eraäris praktiseeritakse sageli topeltraamatupidamist, paistab topeltraamatupidamine välja ka üle riigi.

Majanduslik suutmatus ning igat sorti raamatupidajate, ametimeeste ja ärihaide ületähtsustatud võim viib meid järjest lähemale sotsiaalsele katastroofile. Elus mitte kõik ei tugine raamatupidamisele. Ka ei ole eesmärk olla eduka majanduse supermudel, vaid tagada eestlaste keele, kultuuri ja rahvuse püsimajäämine kuni aegade lõpuni.

Negatiivne iive positiivseks

Algusest saati puudub Eestis igasugunegi mõistlik regionaalpoliitika. Ei ole tegeldud tühjenevates maapiirkondades töökohtade loomisega ega ole püütud negatiivset iivet positiivseks pöörata. Nii saabki regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tulla Riigikogu ette ja süüdimatult konstateerida, et meil on iive negatiivne, ja väljaränne lisab sellele oma meeletu miinuse. Ongi kõik. Ega ta ei valeta. Aga mida ta välja pakub, ta on ju võimul? Mitte midagi.

Kahe aasta jooksul Riigikogus olen aru saanud, et riik on loonud seadusi, mis on ainult suuräride lobigruppide toetatud või ametnike poolt tehtud eri ametkondade heaks funktsioneerimiseks vajalikud. Valijate huvidega pole viimasel ajal üldse arvestatud. Aga sel juhul tuleks valijatele ausalt ära rääkida, et nemad on poliitikute ja äriettevõtete lüpsilehmad, kes peaksid kord nelja aasta tagant andma oma hääle (võimalikult e-valimistel, mille tulemused ei ole kontrollitavad) ja leppima sellega, mis neile peale pannakse.

Valeta, ja sa saad võimule!

Valetamine on Eesti poliitika igapäevane osa. Võtke või Autorollo skandaal või VEB Fond või Eesti Energia 100-miljoniline investeering või Estonian Airi allakäik. Kas on vähe informatsiooni või pole võimalik süüdlasi süüdi mõista? Poliitiliselt on võimalik olukorra põhjustajaid karistada küll. Jätke nad valimiste ajal häältest ilma! Nad vajavad vaid võimu, ja selle puudumine laostab moraalitud värdjad lõplikult.

Täna saab iga inimene aru, et nii IRL kui ka Reform oleks hädasti tarvis võimust eemale lükata. Tuleb langetada otsuseid, mis pööraksid Eestit veidi rohkem vasakule ja annaksid meie poliitikale inimliku näo.

Elu tuleb Eestimaale tagasi tuua

Reformida on vaja praktiliselt kõike. Regionaalpoliitika lonkab mõlemat jalga. Ei ole küsimus, kui kaugel asuvad vallamaja, postkontor või kool. Peamine on, kuidas tuua elu maale tagasi ja luua tingimused laste sünnitamiseks, tagada järelkasvule mõistlik tööhõive kodukohas ning hariduse kättesaadavus ka külades.

Haridusreformi ei toeta äsja läbi viidud rahvaloendus. Selle andmetega vaid manipuleeriti ning reformimisel ei arvestatud, milline pilt loendusest selgus. Kui arvudega vassiti, siis muutis see ülesande lahendamise võimatuks, sest valedele algandmetele tuginedes pole võimalik õiget tulemust saada. Haridust on tarvis taas reformida. Vaja on panustada täiskasvanute ümberõppele. Ei ole mingit mõistlikku põhjust arvata elukorraldusest välja elu hammasrataste vahele jäänud 40-50-aastaste põlvkond. Nad teevad hea meelega tööd, nad ei lahku kodumaalt ja heal juhul suudavad veelkord elus (kui majanduslik olukord vähegi võimaldab) luua perekonna ning üles kasvatada veel ühe põlvkonna lapsi.

Igasugu kosmosekuubikutesse panustamine ja IT-valdkonna arendamine on vajalik küll, kuid edukaks toimetulekuks on tarvis arukalt ümber korraldada kutseharidus, et meie tööjõud oleks edukas ka erialaväljaõpet nõudval allhangete turul. Olgu jutt siis puidu- või metallitööstusest, põllumajandusest või muust.

Hullud ja idioodid

Minu meelest laseb Venemaa turu võimalused täna käest ainult hull. Jutt, et keegi selle käigus Eestimaa venelastele maha müüb, on idiootsus ja sellist juttu saabki ajada ainult idioot. Kui Venemaal oleks hädasti vaja meid vallutada, oleks see ammu tehtud.

Teiseks on meie nigelas majanduses Vene raha osakaal nagunii suur, olgu otsesel või varjatud kujul.

Kellele on tarvis sotsiaalse katastroofi äärele viidud kääbusriiki? Miks peaks Venemaa tahtma okupeerida või inkorporeerida maalapikest, kus elab miljon inimest, kes kohe hakkaksid Venemaad seestpoolt õõnestama? Nagu neil omal probleeme vähe oleks! Mina usun, et koostöö on täiesti võimalik - nagu Soomelgi.

Raha maale tagasi!

Haldusreformiga tegeldakse meil samuti valest otsast alustades. Kõigepealt tuleks taastada kohalike omavalitsuste tulubaas. See leevendaks veidi kõiki probleeme. Aitaks kaasa kadunud turvalisuse tagamisele, sest vähendaks sotsiaalprobleeme ning võimaldaks panustada korrakaitsesse. Alles sellega koos tuleks asuda valdasid liitma.

Loetelu võiks jätkata kaua. Enamik inimesi saab probleemi tõsidusest aru. Aga küsigem, kuidas olukorda parandada. Vabakonnad räägivad kõva häälega valimisseaduse muutmisest ja presidendi otsevalimisest. Ma olen nendega sada protsenti nõus. Kuid peame jälle kalkuleerima pragmaatiliselt. Kas abi oleks mõnest uuest parteist?

Ilmselt mitte, sest uusparteide suutmatust on näidanud nii Res Publica kui ka Rohelised. Miks neil nii läks? Tänane paratamatus on, et partei, millel pole võimu kohalikes omavalitsustes, ei saa ka riigi tasandil olla edukas. Juhin täie vastutustundega teie tähelepanu sellele, kulla lugejad, et sotsiaaldemokraatidel pole kohalikes omavalitsustes võimu. Minu ettepanek kõlaks tõepoolest nii: võtke end kokku ja andke neil valimistel oma hääl Keskerakonna poolt! Meil juhtub vigu ja vahel tülitseme nii teistega kui ka omavahel, aga meil on ka palju eeliseid. Meil on kindel ja keskne juhtimine, tänu millele langetatud otsused ka teostuvad. Me oleme näidanud üles hoolivust ja oleme võidelnud keskklassi tekitamise ja säilimise eest. Meie programm on inimestele vastuvõetav ja teised parteid ründavad meid mitte poliitiliste põhimõtete pärast, vaid valijate emotsioonidele rõhudes. Meil on võim suuremates kohalikes omavalitsustes ja me suudame seetõttu ka riigi tasandil olla edukad.

Valijate valideerimisest

Ja lõpuks. Kui ma töötaksin välja Reformierakonna valimisstrateegiat, siis kasutaksin loosungit: „Appi, Savisaar tahab kõiki Eesti elanikke ära valideerida!" Kõlaks ju hingelõhestava appihüüdena.

Mina aga ütlen: las valideerib pealegi! Riik on teid ammu ära valideerinud ning vastutasuks olete saanud vaid vaesuse ja hoolimatuse. Savisaar annab vähemasti tasuta ühistranspordi ja pensionäridele lisaks veel ühekordse toetuse aastas. Lõpuks ometi peab ka valija hakkama aru saama, et valimised ongi vahetuskaup - sina mulle lubadus ja mina sulle oma hääl. Olgem valimistel vähem emotsionaalsed ja rohkem omakasupüüdlikud! Ja ei maksa uskuda igasugust teostamatut valet (Euroopa viie rikkama riigi hulka!), mida teile viimase kümne aasta jooksul teid mõnitades on ette visatud.

PEETER VÕSA,  Riigikogu liige,  virulane

[fotoallkiri]    „Nägin Toompea lossis õpetajate üle irvitamist, samal ajal kui nad lossi ees meelt avaldasid," kirjutab Peeter Võsa. Meeleavaldus lõppes sellega, et Võsa kutsus õpetajad lossi ja teenis sellega valitsuspoliitikute pahameele. Inimesed peavad oma alandamisele vastu hakkama, leiab Võsa.  Foto Urmi Reinde

Jaga |