Tööpakkumine: vajatakse ema

URMI REINDE,      04. mai 2005


Täpselt niisugust kuulutust ühes tööpakkumiste rubriigis lugesingi: vajatakse ema. Polnud mingi nali. Juures telefoninumbrid ja elektronaadressid, kuhu teatada, kui keegi tunneb vastupandamatut soovi hakata tööle emana. Tõsi, tegemist ei olnud päris perekonnaga, vaid lastekülaga. Sinna vajati ema kui palgatöötajat.

Tavatu kuulutus pani sügavalt mõtlema. Kuidas teha seda tööd nii, et ei kiinduks, et ei puudutaks, et ei kaotaks vahet, kus palgaline töö, kus hingeline pühendumus? Kuidas lükata laps sülest maha, öeldes, mu tööaeg on läbi? Ma ei kujuta ette. Mina ei sobiks tööle emana.

Meie siin kodukootud riigis väärtustame – mida õieti? Raha, maja, autot, reise, lõunasööke, eurovannitube, karjääri, hedonistlikku ja elupõletuslikku maailmakäsitust. Kui õigesti mäletan, siis mingil ajal inimkonna ajaloos hävitas selline ellusuhtumine, kui see muutus küllalt massiliseks, sajanditepikkuse antiikkultuuri. Kuidas me aga väärtustame inimest, kes loob, toodab, kasvatab, kannab põlvkondade järjepidevust? Kuidas me väärtustame ema? Reformistliku vanemapalgaga ja naisliidu aasta ema tiitliga? Vähevõitu.

Loodan, et läheneva emadepäeva eel suudame vältida kampaanialikkust, mis kipub rikkuma kaunimadki hetked elus. Loodan, et emadepäev, üksainus päev 365st, on vaid märkamiseks ja sõnade tegemiseks, ja et ema vajatakse põhiliselt just neil ülejäänud 364 päeval. Sest mulle tundub, et argipäevadel on ema midagi sellist nagu hommik või õhtu või päike või kuu, igatahes midagi, mis on kogu aeg olemas ja mille olemasolu on vankumatu.

Enesekindla veendumuse tõttu, et ema on igavene, me ei helista talle, me jõua ühel või teisel nädalavahetusel jälle tema juurde ja me unustame, et ta tahtis juba ammu, et läheksime aitaksime tal kardinapuu maha võtta või tapeeti panna. Ja ühel päeval on hilja. Siis helistaks, aga pole enam, kuhu. Meile jääb vaid surnuaiatee, küünal näpus, ja hilinenud süütunne.

Hämmastav, et mida rohkem möödub ema surmast, seda enam tunnetame, kuidas teda just nüüd vaja oleks. Ema vajatakse, kuni elatakse. Hilinemisega näed, et alles nüüd mõistad oma ema ja tema aega, tema kannatusi ja tema elurõõme. Ja veel suurema imestusega näed, et sinu lapsed teevad täpselt samu vigu, mida sina omal ajal tegid, ja eksivad samades asjades nagu sina noorena, kui emale asjatuid üleelamisi põhjustasid.

Seepärast on järjest rohkem kahju, kui kuuled ja vaatad, kuidas tänased noored alustavad. Õppelaen, eluasemelaen, autoliising, ja elada tahaks ka veel! Aga lapsed, need, kelle najal õpid tunnetama iseenda tähtsusetut isikut kui kõigest vahendajat põlvkondade vahel, lapsed – need tulevad hiljem. Millal hiljem? Kas siis, kui mullivannist ja ööklubidest isu täis saab?

Õnneks erineb meedias propageeritav hedonism siiski ühiskondliku teadvuse allhoovustest, milles on säilinud austav (et mitte öelda kadestav) suhtumine headesse peresuhetesse. Inimeste vahel näeme vanemast põlvkonnast lugupidamist, kuigi netis penskareid sõimatakse ja ühiskondlikes debattides nimetatakse eakaid inimesi ülalpeetavateks, mida nad ometi ei ole.

Me võime mõõta majanduskasvu või SKP-d, tõsta pangaarvet või kurta bensiinihinna üle, kuid miski ei asenda inimesele lähisuhteid. Eelkõige ema, abikaasat, lapsi. Kui majanduskasv langeb, SKP kukub, pangaarve kaob, või kui jääd töötuks, siis vajatakse eelkõige lähedast. Vajatakse ema, kes mahutab endasse justkui kõik maailma mured ja seob need kokku üheks suureks lohutuseks juba ainuüksi oma olemasoluga. Miks on nii, et alles häda muudab meie kivistunud suhtumisi ja me märkame, kes on tähtis, alles siis, kui meid oravarattast välja paisatakse?

Kui räägime vanemapalgast, tulumaksu soodustustest laste arvu pealt või lastetoetustest, siis tundub, et kõike on nii vähe ja kõik on nii valesti. Aga kui mõtleme nendele emadele, kes kasvatasid eesti põlvkonnad üles eelmisel sajandil, kas neil oli kergem? Meil on igal juhul parem elu, kui neil seal kaugetel kümnenditel. See tuleb taas kord meelde, kui lugeda tänasest Kesknädalast Jõhvi ajakirjaniku Anne Ratmani ema lugu.
Jah, ema olla on raske töö. Aga seda on alati tehtud. Ja ema on alati vajatud, olgu orduriik, tsaaririik, nõukogude riik või vabariik. Ükski neist pole saanud emata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)