Abiks uutele peaministritele

Andres Anvelt: “Ministriportfellide jagamine oli kui 16-tunnine pusle kokkupanek.“  („Pealinn“ 22.11.2016)

Justiitsminister ja Eesti Nokia

Täiesti omaette riik riigis on Justiitsministeerium koos prokuratuuriga. Justiitsministeeriumi valduses on meie kauaotsitud ja ihaldatud Eesti Nokia. Nimelt on meie prokuratuur jõudnud oma tööga lausa maailma ulatuses tipptasemele – 99 % süüalustest, kellele prokuratuur on esitanud süüdistuse, mõistetakse süüdi. See on maailmama tippsaavutus! Justiitsministri(te)l on lausa kohustus levitada üle maailma Eesti sellelaadseid kogemusi. Loomulikult kopsakate loengutasude eest! Kasutades meie kogemusi, väheneks kohtunike ja advokaatide arv maailmas mitmeid kordi. Jutt on kümnetest miljonitest inimestest, kelle teadmisi ja võimeid saaks kasutada otstarbekamalt. Milline kokkuhoid! Kohtunike funktsioon ei ole enam selgitamine, kas süüalune on süüdi või süütu. Küsimus saab olla vaid karistuse ranguses. Kuigi Põhja-Korea ja NSV Liidu NKVD kohtusüsteem on ka meile ideaaliks, ei saa meil õnneks lubada nende stiilis karistamist. Põhja-Koreas nimelt süldistatakse süüaluseid seniitkuulipildujatega. NKVD stiilis kuklalask meile samuti ei sobi, sest riigil jääks potentsiaalne tööjõud kasutamata ja tulud saamata.

Üle poole elanikkonnast on meie õiguskaitseorganid juba suutnud kanda karistusregistrisse ja kaugel pole seegi aeg, kus sinna munsterdatakse kogu rahvas. Õiguskaitseorganid loomulikult kaasa arvatud! Aga mis saab siis, kui karistusregistrisse kuulumine muutubki uueks normaalsuseks? Pole ullu! Kahtlustuste masinavärk jääb endiselt täistuuridel tööle. Kahtlustused muutuvad üheks riigieelarve täitmise vahendiks. Isikule esitatakse kahtlustus, ja kui kahtlusalune ei soovi, et teda aastaid kahtlustuse ettekäändel vintsutataks, tunnistab ta ennast süüdi, nõustudes kokkuleppemenetlusega. Tuleb odavam! Maksab karistuseks mingi summa riigieelarvesse ja jääb uut kahtlustust ootama. Ühe protsendi kohtutes õigeks mõistetute hulka sattumiseks peab olema midagi veel peale õiguse. 

Prokuratuuri töö 100-protsendilise efektiivsuse saavutamiseks paneb õla alla ka Riigikohus, jättes kodanike appikarjed menetlusse võtmata. Tihti on inimene kahtlane juba siis, kui ta kuulub valesse erakonda või – kaitse Jumal selle patu eest! – koguni rahastab valet erakonda.

Kui prokuratuuri loomingulisel kollektiivil tekib kahtlustamisideede põud, on alati võimalus pöörduda mõne ”Pariisi Sõltumatu Laboratooriumi”-laadse firma poole ja osta sellelt ekspertiisi, s.t ideid. Mida aga teha omadega, s.t õigete erakondade ja grupeeringute rahastajatega? Kui neid puutuda, võib prokuröre tabada Beria saatus. Lavrenti viidi Kremli saalist otse keldrisse ja tehti viivitamatult auklikuks. Loomulikult olid augustajateks ikka omad sõbrad, parteikaaslased, kes püüdsid oma rinnaesist puhtamana näidata.

Nõukaaegu kehtis kirjutamata reegel: kuriteo eest, mis tavakodanikule tähendas 2-aastast vanglakaristust, karistati parteilast valju noomitusega koos arvestuskaardile kandmisega.

Kõik me teame, et ajalehe ja sõnaga saab tappa. Hoopis vähem räägitakse avalikult prokuratuurile antud õigusest kahtlustuste ja süüdistustega hävitada inimeste elu. Inimesi võib kahtlustada süüdistust esitamata aasta ja enamgi. Inimene ei tarvitse teadagi, milles teda kahtlustatakse. Kui üks esitatud kahtlustus hakkab inetult pikaks venima, võidakse esitada uus. Küll kahtlustatava surm ükskord otsad vette peidab!

Marutore on mingil grupeeringul omada enese käsutuses ametkonda, kelle tegevuse üle puudub reaalne kontroll ja kellelt on vähemalt teoreetiliselt võimalik tellida teenustöid. Teenustööde hulka tuleb lugeda ka ametkonna soovimatus teatud isikute kuriteokahtlustustega tegelda. Näiteks Burkhardtilt 1 000 000 euri ja ärimehelt nelja „sidruni“ küsimine ei olnud kahtlased. Michali kilekotirahad samuti ei olnud kahtlased. Tallinna linnavolikogu liikmeid osteti karistamatult üle. Silmapaistvalt loid näib Tallinna Sadama uurimine. Autorollo ei vaja kommentaare.

Peaministri ja justiitsministri koostööst sõltub, kas meist saab Põhja-Korea taoline õiguslik paariariik või teeme mõne sammukese tagasi õigusriigi suunas. Senine absurdselt kõrge süüdistatavate süüdimõistmise protsent ja see, et üle poole elanikkonnast on kantud karistusregistrisse, ei vaja kommentaare.

Võimaluse prokuratuuri tegevuse üle ilkuda on andnud eelnevad poliitilistest diletantidest justiitsministrid. Just nemad on vastutavad seadusloome eest, mis  on suunatud mõne konkreetse isiku ja erakonna vastu, koos sellega kogu ühiskonna vastu, ning mis viib meid üha lähemale kunagise NKVD õigusruumile. Aeg oleks vähemalt justiitsministriks panna inimene, kel puuduks igasugune side erakondadega. Inimene, kellele on tema au tähtsam kui elu.

Välispoliitikata riigi välisminister

Üks hinnatumaid on välisministri portfell. Eesti on tilluke riigikene, millel on oma lipp, hümn (Soomega kahepeale), pisike territoorium ja üks viiesajandik osa Euroopa Liidu rahvastikust. Iseseisvat välispoliitikat meil EL-i ja NATO liikmena ei ole ega saagi olema. Aga  arvuka personaliga välisministeerium peab olema! Muidu ei anna riigi mõõtu välja.

Ja loomulikult on ametis välisminister. Välisministri töö on üks raskematest. Tuleb sõita päevast päeva mööda maailma, arutada kolleegidega teistest riikidest läbi ja kiita sõna-sõnalt heaks kõik suurte poolt ette dikteeritud teemad.

Välisministriks sobivad igasuguse haridusega või hariduseta isikud, kes on jõudnud koalisatsioonierakondades piisavalt kõrgetele positsioonidele ja seega väärivad edutamist.

Erialalt peavad tegelikult kõik poliitilised ministrid olema universaalsete teadmiste ja oskustega. Kui täna käseb partei olla treialiks, siis homme võib tulla käsk vastu võtta günekoloogi ametikoht. Kui kohe peale suurt sõda jagati kõrgeid ametikohti sõjaveteranidele, kes õiges suunas pauku tegid, siis hiljem peeti parimateks juhtideks Leningradi Kõrgemas Parteikoolis õppinuid. Et tänapäeval sõjaveterane rivis enam ei ole ja Leningradi Kõrgem Parteikool ei võta ka Eesti õppureid vastu, tuleb leppida tublimate parteibroileritest plakatikleepijatega. Kui just parteiväliseid spetsialiste ei soovita rakendada.

Välisminister on alati positiivselt pildil, järgmisteks valimisteks hääli kogumas. Kunagi kaugest tulevikus võib talle terendada isegi ülemvälisministri ehk presidendi ametikoht. Kui tähtis välisriigi tegelane sureb, samuti siis, kui toimub loodusõnnetus või terroriakt, on välisminister see, kes kaastunnet avaldab ja saab niiviisi positiivselt pildile. Kui toimub mingi suurem välisministrite kokkutulek, kus suured teevad väiksematele teatavaks nende välispoliitika, saab jälle pildile.

Kõige tähtsamaks välisministri oskuseks tuleb pidada oskust suu kinni hoida. Hea oleks, kui välisministril oleks muusikaline haridus, sest nimelt seal vahetatakse omavahel noote. Keit Pentus pianistina oli suurepärane leid välisministri ametisse. USA riigisekretär ehk, meie mõistes, välisminister  Condoleezza Rice (2005–2009) oli samuti suurepärane pianist.

Kuna oma välispoliitikat Eestil ei ole ega tule, aga välisministri koht peab olema, tuleks välisministri portfell usaldada inimesele, kes võiks kuidagi riigile kasu tuua. Selleks võiks olla näiteks mõni äri ja ettevõtlusega tegelnu. Välisministri põhiülesandeks peaks olema välismajandussidemete loomine ja arendamine.

Välisministeerium võiks sisuliselt olla majandusministeeriumi osakonnaks, jättes ministrile tema tiitli alles. Välispoliitika üle arutamine võiks jääda ministri kõrvaltegevuseks, mida harrastatakse kolleegidega hubases meeleolus koos väikeste söökide ja drinkidega. Tänaste avalikkusele teada olevate isikute hulgast oleks ehk Eesti välisministriks sobinud parimini Urve Palo. Ikkagi natukenegi ettevõtlusega tegelnu.

Taavet Koljati vastu

Tõsised probleemid on meil kaitseministritega. Kaitseministriks ei tohiks nimetada kedagi, kes pole läbinud sõjaväeteenistust. Tulevane kaitseminister peab olema näinud kogu riigikaitsesüsteemi seestpoolt, reamehe vaatevinklist. Nii saaks ta teada, mis kaitseväes on hea ja mis on mäda, kus mõttetult raisatakse ajateenijate aega ja riigi ressursse. Ja mida saaks olemasolevate võimaluste juures teha paremini. Saksamaal näiteks nimetati kaitseministriks kena daam, viie lapse ema. Ja mis välja tuli! Lennuvägi on suuremalt jaolt lennuvõimetu, terve riigi kaitsevõime olematu!

Et meie vastas on Koljatist Venemaa, siis peaks meie kaitseminister suutma mõelda ja käituda nii nagu Taavet. Teate küll, see poisikene Vanast Testamendist, kes suure Koljati lingukiviga surnuks viskas. Eesti ei jaksa kunagi välja arendada sellist tanki- ega lennuväge, mis suudaks pisutki tõkestada Venemaad. Meie heidutus peab olema ja saab olla ainult ebasümmeetriline.

Kaitseminister võiks pisut jagada ka tehnikast ja füüsikast. Nimelt ei suuda Eestis paiknevad radarid näha roheliste mehikeste ja tibikeste riigipiirist üle tulekut ka siis, kui tuulegeneraatorid nende vaatevälja ei sega. Ukrainas ei olnud Vene piiri läheduses ainsatki tuulegeneraatorit, aga Vene sõjaväge voolas sealt üle lausa kolonnidena, kuid ükski Ukraina radar ei märganud midagi.

Plakatikleepija tõus kaitseministriks peaks olema välistatud. Ka (eru)kindralitele seda ametikohta ei tohi usaldada, sest nemad näevad kõike eelmise sõja vaatevinklist. Aga eelmine sõda meie kandis lõppes juba 70 aastat tagasi. Tulevasel kaitseministril võiks olla lisaks korralikule haridusele ka töökogemus riigikontrolli või maksuametist. Et  riik kulutab riigikaitsele 2% meie tillukesest SKP-st, tuleb raha kasutada võimalikult mõistlikult. Kaitsetööstus ja riigikaitse on kõikides riikides suure saladuselooriga kaetud tume äri, kus raha kasutamine on praktiliselt kontrollimatu. Võidakse osta osavate vahendajate kaasabil Iisraeli utiili. Või teha mingi muu  poliitikutest osanikele-vahendajatele meelepärane tehing.

KUIDO SÄDE, vaatleja

Jaga |